Spiegel: mis oleks, kui jagaks kõigile raha?

Kas helikopteritelt rahvale pillutav raha päästaks Euroopa majanduse stagnatsioonist? Majandusteadlased on eri meelt. Foto: SAMUEL KUBANI / AFP

Kas see päästaks stagnatsioonist Euroopa majanduse, kui Euroopa keskpank (EKP) annaks ühel heal hommikul igale eurotsooni liikmesriigi kodanikule 500 eurot, lihtsalt niisama, kulutamiseks? Aga 3000 eurot? Mõned Saksa ajakirjaga Spiegel rääkinud majanduseksperdid arvavad, et rahvale raha jagamisest oleks enamat abi kui EKP stimulatsioonimeetmetest.

Idee on lihtne — iga eurotsooni kodanik saaks ühel päeval teatava summa raha. Suurem osa rahvast tõttaks seda kohe kulutama, asju ostma või teenuseid tarbima. Tarbimine kasvab hüppeliselt, tööstused lisavad nõudlusega toimetulekuks tootmist ja palkavad rohkem tööjõudu, mis omakorda toob ringiga raha tarbimisse.

Idee tundub seda atraktiivsem, et kõik, mis EKP praegu on majanduse elavdamiseks teinud, pole märgatavalt mõju avaldanud. Osalt võib põhjus olla ka selles, et EKP on suunanud raha ringlusse ennekõike finantssüsteemi kaudu, lootes et pankadest liigub raha edasi, sinna kus seda kõige rohkem vajatakse. Aga seni pole liikunud.

«Oleks palju mõistlikum võtta EKP deflatsiooniga võitlemiseks eraldatav raha ja jagada see otse inimestele,» ütles Sylvain Broyer, prantsuse investeerimispanga Natixis peaökonomist Spiegelile.

Pealegi ei pruugi «helikopteriraha» – kujund on laenatud endiselt USA föderaalreservi juhilt Ben Bernankelt, kes lubas USA majanduse elavdamiseks omal ajal helikopteritelt raha pilduda – tulla kokkuvõttes kallimaks kui keerulistest stimulatsioonimeetmetest koosnev programm. EKP juht Mario Draghi on arvutanud, et tema meetmete programmi hind on triljon eurot. Kui see raha eurotsooni kodanikele laiali jagada, saaks igaüks 3000 eurot.

Daniel Stelter, analüütik ja Berliini mõttekoja Beyond The Obvious asutaja, arvab koguni, et raha tuleks anda viis või kümme tuhat igaühele. «Et oleks mingitki efekti, peab see olema massiivne,» ütles ta.

Sarnaseid meetmeid on tegelikult varem rakendatud, nimelt on USAs jagatud maksumaksjale rahalisi kingitusi ühekordsete maksutagastustena. Näiteks 2001. aastal dot.com krahhi ajal andis USA oma maksumaksjaile 300 dollari suuruse tagastuse. Toonase kogemuse põhjal väidab Oxfordi majandusteadlane John Muellbauer, et eurotsooni elavdamiseks piisaks 500 euro andmisest igaühele.

«See oleks EKPle isegi palju odavam kui praegused programmid,» ütles Muellbauer Spiegelile.

Keskpankurid ja konservatiivid aga väristavad õlgu seda ideed kuuldes. «See oleks ülim patt,» ütles Saksa teiseks suurima panga Commerzbanki peaökonomist Jörg Krämer. «Kui keskpank annab korra raha, ei jää see ainult ühekordseks isoleeritud juhtumiks. Poliitikud küsivad igal järgmisel korral juurde.»

Muellbaueri arvates saaks sellist mangumist peatada lihtsa eesmärgi seadmisega: inflatsioon kaks protsenti. Kui see saavutatud, ei anta enam raha.

Siiski kardetakse, et «helikopteriraha» võib kergesti tekitada hüperinflatsiooni, nagu 1920ndatel Saksamaal kui leib maksis lõpuks 140 miljardit toonast marka. «Kohe, kui inimesed on kogenud, et taevast sajab raha, tekib tuleviku inflatsiooni osas suur ebamäärasus,» ütles Krämer. «Kui tihti seda hakkab juhtuma, kui kõrgele hinnad tõusevad? Mis seisus peab euro küll olema, et EKP on otsustanud seda niisama jagada?»

Ja isegi kui inimesed tõttavad kohe poodidesse taevastkukkunud raha kulutama, ei pruugi see raha jõuda tagasi tööstusse ning tootmist ja seeläbi majandust elavdada. «On võimalik, et inimesed võistleks ühtede ja samade kaupade pärast,» ütles ajakirjale endine Deutsche Banki peaökonomist Thomas Mayer. «Hinnad tõusevad taevasse, aga kestvat ergutust majandus ei saa.»

Seepärast on Citigroupi peaökonomist William Buiter, tuntud ja respekteeritud majanduse ekspert, pakkunud «helikopterirahast» oma modifikatsiooni: raha jagamine infrastrutuuriprojektidesse investeerimisena ja koos poliitiliste reformidega majanduse konkurentsivõime tõstmiseks. Lissaboni leppe kohaselt oleks selle plaani esimene osa küll euroliidus lubamatu riigiabi, kuid Buiteri arvates on seda sõnastav punkt leppes nagunii «katastroof».

Buiterile sarnaselt on olukorda hinnanud ka Jaapani peaminister Shinzo Abe, kes käivitas 2012. aastal ametisse asudes struktuursed reformid koos massiivse investeerimisprogrammiga ning sundis keskpanka viimast finantseerima. Jaapani keskpank on juba kulutanud triljoneid, kuid majandus on endiselt kuhtumas, mis annab iroonilisel moel argumente nii «helikopteriraha» pooldajatele kui ka vastastele. Ühtede arvates näitab Jaapani saatus, et massiline likviidsus töötab ainult juhul kui poliitikud teevad enne eeltöö; teiste arvates seda, et struktuurseid probleeme on absurdne üritada palja rahajagamisega lahendada.