Kolm põhiteemat maailma majanduses 2015: eurotsoon, nafta, Aasia

Venezuela riikliku naftafirma PDVSA tööline võtab naftaproovi. Foto: CARLOS GARCIA RAWLINS / REUTERS

Tänavu mõjutavad maailma majandust enim kolm põhiteemat: eurotsooni stagnatsioon, odav nafta, Aasia valuutasõda, selgub välisajakirjanduses koostatud majandusprognoosidest.

Põhiteemadest omakorda hargnevad mitu järgmist teemat, nagu näiteks Venemaa või mõne teise naftast liialt sõltuva riigi suutmatus finantskohustusi täita, või järjekordne krahh rämpsvõlakirjade turul.

Üldiselt kardetakse 1990ndate lõpu kriisi kordumist, kuid hullemal kujul, sest kriisist haaratud majanduste võlakoorem on see kord suurem. Albert Edwards, Société Générale strateeg, kes on kurikuulus oma «karuse» meelestatuse poolest, ütles 2014. aasta alguses, et tema kõige riskantsem stsenaarium näeb ette 1997. aasta Aasia valuutakriisi kordumist ja deflatsioonilainet, mis lõhub USA ja Euroopa majanduse äsjaalanud vaikse taastumise, ning millele omakorda järgneb «hulk valuutasõdu ja protektsionismilaine». Äsjaalanud aasta kohta ütles ta, et tema murede nimekiri on sama, aga «palju hullemal kujul», vahendab The Financial Times.

Eurotsoon

Mullune aasta ei toonud kaasa eurotsooni majanduse elavnemist, nagu üldiselt oodati. Osalt on selle põhjus Ukraina kriis ja sanktsioonisõda Venemaaga. Aga põhihädad on samad, Ukraina kriisiga või ilma:

1. Raha ei liigu. Isegi Euroopa Keskpanga kehtestatud negatiivse intressiga kommertspankadele, st kommertspangad peavad keskpanga arvetel seisva raha eest peale maksma, ei kaasnenud oodatud efekti: krediidi elavnemist. Pangad eelistavad kaotada pigem väikese summa keskpangas raha «parkides» kui riskida suuremate summade kaotamisega krediiditurul. Seda aga omakorda lihtsal põhjusel: need, kel laenu enim vaja oleks, on ühtlasi ka need, kes on ennast juba kõrimulguni täis laenanud ja kelle maksevõime on enim kahtluse all.

2. Tarbijad ei tarbi. Osad ei tarbi, sest ei saa krediiti (vt eelmine lõik), ülejäänud seepärast, et majanduslik väljavaade on ebakindel ning mõtet on tarbimise asemel pigem mustadeks päevadeks koguda või seepärast, et veel on vara - kui tuleb deflatsioon, mida keskpank enim kardab, saab sama raha eest kaupa tüki rohkem.

3. Tööstused ei tooda. Sisetarbimine püsib madal (vt eelmine lõik) ning välisturud on kas ära langenud (põllumajandussaaduste ja tarbekaupade puhul näiteks Venemaa) või ära vajumas (tööstuse sisseseaded, tööstusrobotid, tööpingid - Hiina).

Lisanduvad veel paljud lokaalsemat laadi mured, nagu näiteks Kreeka, kus äärmuslaste võit erakorralistel valimistel võib kaasa tuua Kreekale antud raha korstnasse kirjutamise ja riigi lahkumise eurotsoonist. Meediakanalite ülevaadetest selgub, et ega polegi eurotsoonis ühtki suuremat majandust, mida üks või teine tõbi ei vaevaks.

«Näiteks olukord Itaalias, kus majandus stagneerub, on väga dramaatiline,» ütles Deutsche Wellele Essenis asuva instituudi RWI teadur Roland Döhrn. Tema sõnul on samuti selge, et Prantsusmaa võlakoorem on nii suur, et samas koguses ei saa enam raha kulutamine avalikus sektoris jätkuda.

Inglise ajaleht The Guardian märgib, et Kreeka ja Hispaania on juba otsapidi deflatsioonispiraalis ning sealt võib deflatsioon hakata levima teistesse riikidesse.

Ka Saksamaa on hädas - teised suuremad eurotsooni riigid, mis ühe või teise majandusprobleemi küüsis vaevlevad, on Saksamaa põhiturud.

The Financial Timesis nendib Stephanie Flanders, JP Morgan Asset Managementi turgude peastrateeg, et muretseda tuleks kasvava poliitilise rahulolematuse pärast. Et majanduse olukord ei parane, süüdistavad valijad selles valitsevaid peavooluparteisid ning hakkavad valima äärmuslasi. «Me pole veel näinud, et see [rahulolematus] leiaks endale väljundi tõelistes eurovastastes poliitikates ja valitsustes, kuid on võimalik, et 2015. aasta lõpus ja 2016. aasta alguses on see juba probleem,» ütles Flanders.

Enamik meedia küsitletud analüütikuid on ent sama meelt ühes asjas: eurotsooni majanduse stagnatsioonist väljatoomise võti on Mario Draghi ja tema juhitava Euroopa Keskpanga käes. Keskpankuritel on kaks teed - oodata, kas senirakendatud meetmed hakkavad lõpuks oma mõju avaldama või järgida USA kolleegide eeskuju ja alustada «kvantitatiivset lõdvendamist» ehk suuremahulist rahatrükki. Viimasele variandile on seni sakslased vastu seisnud, aga arvestades Saksa majanduse kesiseid väljavaateid - Bundesbank ennustab riigi majandusele vaid üheprotsendilist kasvu alanud aastal - võivad nad ameeriklaste soovitatud ravimiga lõpuks nõustuda.

Nafta

Naftaturu arengute osas on analüütikud samuti üsna üksmeelsed: odav nafta kestab läbi alanud aasta ja vähe sellest, hind võib veelgi kukkuda. Igal juhul ei nähta ette maailma tähtsaima kaubeldava maavara hinna tõusu tagasi 100 USA dollarit maksnud barreli juurde.

Madal naftahind on tagant tõuganud USA majandust. «Mitmed ettevõtted naasevad Aasiast, et taasalustada tootmist USAs, sest nad on nüüd palju konkurentsivõimelisemad,» rääkis Deutsche Wellele DZ peaökonomist Stefan Bielmeier.

Araabia naftatootjate hinnasõjal USA kildagaasi tootjatega on aga ka varjupool. Nimelt on paljud kildagaasifirmad finantseerinud oma tegevust võlakirjadega, mille reitingud on üsnagi rämpsu tasemel. Inglise keskpank näiteks märgib oma viimases majandusstabiilsuse ülevaates: «USA nafta- ja gaasimaardlaid arendavate ettevõtete osakaal kõrge tootlusega võlakirjade turul on 13 protsenti. Krediidiriski kasv või koguni realiseerumine selles sektoris võib viia üleüldise investorite võlakirjaturult väljumiseni ning laiema mittelikviidsuseni kõrge tootlikkusega võlakirjade turul.»

Ehk teisisõnu: piisab sellest, et mõnel kildagaasi tootjal tekivad probleemid oma võlgade tasumisel või refinantseerimisel ja asi võib eskaleeruda, viies sarnase kriisini nagu oli USA eluasemelaenukriis 2007, mis uhtus minema miljardeid investorite raha ning mitmeid finantsasutusi.

«Pole võimalik, et maailma tähtsaima kaubeldava maavara hind langeb niimoodi et mingeid häireid rahaturgudel ei kaasne,» ütles Ewen Cameron Watt, investeerimisfirma Black Rock peastrateeg, The Financial Timesile.

Parem pole olukord ka riikide tasandil. Üle saja dollari maksva barreliga on oma eelarves arvestanud enamik naftatootjaid. Neist suurimad probleemid võivad tulla Venemaal, Iraanil, Venetsueelal ja Nigeerial. Venemaad sel aastal tabav majanduslangus on juba üldtunnustatud fakt, kuid ka Venetsueelat eesootavast pankrotist räägitakse juba valju häälega. Deutsche Wellega rääkinud analüütikute sõnul võib see viimane sündmus aga kiskuda nafta hinda veelgi allapoole.

Naftat importiva eurotsooni jaoks võib odav hind tunduda muidugi õnnistus, aga ainult esimesel pilgul. Tööstuse sisendhind võib küll ju olla madalam, aga kui toodangut kuhugi müüa pole, sest ostjad on pankroti äärel, ei ole sellest pikalt rõõmu.

Aasia

Aasiast on tuleval aastal fookuses Jaapan ja Hiina. Jaapani mure on, et majandus ei kasva ja deflatsioon ähvardab, Hiina oma, et mida Jaapan küll teeb.

Jaapanlased on käivitanud oma kvantitatiivse lõdvendamise programmi, et deflatsioonispiraalist väljuda. Selle üks oht on, et programm võib osutuda liiga efektiivseks ja järgmiseks peab Jaapan hakkama tegelema kontrolli alt väljuva inflatsiooniga. Teine ja suurem oht võib tulla aga Hiinast, kus jälgitakse pingsalt, mida saareriigis tehakse. Hiina võib Jaapani rahatrükile vastata oma valuuta jüaani devalveerimisega ning järgmiseks võibki olla käes täiemõõduline valuutasõda Aasia riikide vahel, kus valuutakursi manipuleerimisega püütakse endale maailmaturul eeliseid saada.

«Jaapani poliitikale tuleb üsna tõenäoliselt Hiinast vastus, ja on teisigi Aasia riike, mis võivad sellele vastata, aga pole veel seda teinud,» rääkis The Financial Timesile investeerimisfirma Aviva Investors makrostrateegia juht Charles Diebel. «On risk, et Aasia valuutasõjad destabiliseerivad terve maailma majanduse, tõstes volatiilsust ja kasvatades finantseerimiskulusid, ning USA peab omakorda sellele reageerima. Ma ei oota, et see kindlalt juhtuks, kuid see on riskiradaril.»

Üldiselt oodatakse Hiinalt siiski senise poliitika jätkumist, mis tähendab agressiiivse majanduskasvu asendumist rahulikuma ja jätkusuutlikuma arenguga. Krediidimahukatelt ja ekspordile orienteeritud projektidelt nihkub fookus siseturu tarbimise kasvule. Hiina eelis on üüratu rahareserv, mis võimaldab DZ peaökonomisti Stefan Bielmeieri sõnul riigi ees seisvaid takistusi kergelt kõrvaldada: «See on stabiliseeriv faktor. Nii kui probleem tekib, saavad nad selle rahaga lahendada nii et see ei kasva kogu majandust puudutavaks probleemiks.»