Eurokriis on tagasi

Paremäärmusliku Kuldse Koidiku saadikud rõõmustavad pärast presidendivalimiste läbikukkumist Kreeka parlamendis. Foto: Thanassis Stavrakis / AP

Euroala nõrgim lüli on valijad, kirjutab Financial Timesi kolumnist Gideon Rachman. Süsteemi vastu suunatud parteid ähvardavad valuutat, mis sõltub konsensusest.

Eurokriis on tagasi – jaanuaris toimuvad Kreeka varajased valimised ning vasakäärmusliku erakonna Syriza tõenäoline võit ehmatavad nii poliitikuid kui investoreid. Taas haaravad neid sügavtõsised arutelud hirmsate sündmuste jadast: laenumaksete katkestused, pangajooksud, päästepaketid, sotsiaalsed rahutused ning Kreeka võimalik väljaviskamine eurotsoonist.

Otsekui tellitult lahvatas kriis lõppeva aasta viimastel päevadel – aastal mil turud suikusid unelaulude saatel sellest, et eurokriis on sisuliselt läbi. Euroopa võlariikide laenukulud olid dramaatiliselt langenud, peegeldades usku sellesse, et Euroopa Keskpanga kuulus lubadus teha euro päästmiseks «mida iganes» on ühisraha kokkuvarisemise riski kõrvaldanud.

See oli alati üks naiivne idee, nagu nüüd Kreeka sündmuste valguses selgelt näeme. Nõrk lüli teoorias on alati olnud Euroopa poliitika – eriti just risk, et valijad tõstavad mässu majandusliku kasinuse vastu ning annavad oma hääled «süsteemi-vastastele» erakondadele, mis hülgavad ühisraha pidamiseks vajaliku konsensuse.

Kui nimetatud konsensus puruneb, hakkab kõikuma kogu see võlgadest, päästepakettidest ja kasinusest koosnev habras kaardimajake.

Eurokriisi areng on alati puudutanud kolme elemendi koosmõju: poliitika, turud ja majandus. Kui asjad lähevad paremaks, on kolme koosmõju tore – valijad valivad peavoolu poliitikuid, turud rahunevad ja intressid langevad ning ühtlasi paraneb reaalmajandus, tugevdades poliitilise tsentri positsiooni.

Ja samas: majandusraskused toovad kaasa poliitika radikaliseerumise, mis hirmutab turgusid, toob kaasa kõrgemad intressimäärad, raskema võlakoorma ja karmima kasinuse – mis omakorda radikaliseerib poliitikat veelgi enam.

Nagu alati, on Kreeka euroalas küll ekstreemne, kuid mitte isoleeritud juhtum. Kasinus on paisutanud radikaalsemate parteide populaarsust ka teistes võtmelise tähtsusega majandustes. Hispaanias troonib praegu arvamusküsitluste tipus Podemos – ideoloogialt Syrizaga sarnane erakond. Prantsusmaal sai paremäärmuslik Rahvusrinne europarlamendi valimistel parima häältesaagi. Itaalias on ootusärevuses nii parem- kui vasakäärmuslased, oodates Matteo Renzi reformide luhtumist.