/nginx/o/2014/02/27/2860960t1h483f.jpg)
Baltika viimase 14 aasta aktstiahinna graafik näeb välja kui kolmnurga alla neelanud madu, kirjutab Paavo Kangur oma värskes raamatus «Teekond rikkuseni».
Raamatukatkend: Baltika kiire tõus ja langus
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Oli ajad kui Baltika aktsiaga mängides sai kolme kuuga miljonäriks. Baltika aktsia noteeriti börsil 1997. aastal. Ettevõtte viimase 14 aasta aktsiahinna graafik näeb välja kui kolmnurga alla neelanud madu. Aastatel 2004–2006 tõusis ettevõtte aktsia hind turul 1 eurolt 9 euroni ja siis järgnes sama kiire langus.
Pärast ärimudeli suunamist rahvusvahelisele moejaekaubandusele ja Montoni kaubamärgi loomist aastal 2002 kasvas Baltika turuväärtus aastatel 2004–2006 tervelt 13 korda: 10,5 miljonilt 138 miljoni euroni, et siis järgnenud majanduskriisis kukkuda tagasi 10,7 miljonini aastaks 2011.
«Saime teada, et kui püstitada heas mõttes hullumeelseid eesmärke, siis on võimalik pühendunud meeskonnaga ja soodsas majanduskeskkonnas väga kiiresti väga suurt väärtust luua. Saime teada, et börsiettevõtete hinnas on sees ehk liiga palju emotsiooni, mis võimendab nii üles- kui ka allaliikumist. Kirjutasin 2010. aastal Tartu Ülikooli majanduskonverentsile ühe amatöörteadusliku uurimistöö, mille pealkiri oli «Kriis kui võimalus. Baltika kogemus läbi majanduskriiside oma majandus- mudeli arendamisel». Kahju, et kirjutasin selle analüüsi alles pärast 2008–2010 majanduskriisi, sest tegemist oli minu Baltika perioodi viienda kriisiga ja ma oleksin pidanud juba varasematest järeldama, et strateegia, mis võimendab kasvu, ei pruugi sobida kriisides. Me ei olnud selleks valmis ja seetõttu oli viimase kriisiga ka erakordselt keeruline hakkama saada. Usun, et oleme kõigist varasematest kriisidest ja loomulikult ka edulugudest õppust võtnud ja oleme praegu tugevamad kui kunagi varem,» pihib Meelis Milder.
«Tähtis on see, mida usud. Ma olen 56-aastane ja olen vähem optimistlik kui 20 aastat tagasi. Olen muutunud konservatiivsemaks ja vähemalt mulle meeldib mõelda, et ehk veidi ka arukamaks. 1990ndate lõpu ja uue aastatuhande alguses oli majanduskeskkond üldjuhul selline, et kui sa tegid õigeid asju, siis saabus ka majanduslik edu. Praegune olukord on võrreldamatult keerulisem – muutunud on kliendid, konkurents, kanalid, ka terve moeäri dünaamika. Ning muutused jätkuvad üha suurema kiirusega. Pidev õppimine, katsetamine ning ka vigade parandus on alati olnud loomulik osa ärist.»