Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2014/12/22/3628573t1he2fc.jpg)
Lugedes üleskutset «Minu kõige meeldejäävam jõulukink», meenuvad kohe 1999 (kui õigesti mäletan) aasta jõulud. Olin siis üheksaaastane ning minu kõige suurem südamesoov oli jõuluvanalt saada kassetimakk ning «Push up» kassett.
Kui ma 24.detsembri õhtul peale kellegi tugevat koputamist, ukse avasin oli seal jõuluvana kott, kõige peal makikarp lipsuga. Ma mäletan seda tunnet nii selgelt, et siiani tulevad õnnepisarad silma. See oli maailma parim tunne, ma lihtsalt hüppasin trepikojas ringi, makk käes ja kiljusin ning nutsin rõõmust. See tunne oli uskumatu!
Järgmised nädalad möödusid makilt «Push up» kasseti kuulamisega ning järgnevalt hakkasin juba ise kassette lindistama, sest REC nupp oli ju ka makil olemas.
Ja mis selle loo juures kõige parem, eelmisel aastal keldrit koristades, leidsin selle jõuluvana kirja ka ülesse, kus neid samu asju soovisin. Ema oli seda alles hoidnud! Kirja lugedes naersime terve perega kõhud kõveras.