Ebatavaline kollektsioon tõi valitsusse jõulurahu

Tallinna linnavolikogus töötav Marika Plooman on jõuluehteid kogunud pea kümme aastat. Tema kollektsioonist valitud ehetega kaunistati möödunud aastal Stenbocki maja kuusepuu, millega oli rahul kogu valitsus.

«Need ehted olid imeilusad – oravad, karukesed, suured jääpurikad, nääritäht veel tipus,» meenutas Marika (42) üht talvist päeva, kui ta kuueaastasena Nõmmel lasteaiast koju tulles pikali kukkunud kuusepuu ja killupuru avastas. Kuna tol ajal metalljalgu veel ei tehtud, oli puujalgadele toetunud maast laeni kuusk ära vajunud ja nii jäigi aastateks tüdruku mällu vaid mälestus purunenud ehetest.

Palju aastaid hiljem kondas Marika Balti jaama turul: «Järsku märkasin nii tuttavat asja – mardikas, jõuluehe! Mõtlesin, et ostan selle ära, ükskõik, mis ma temaga siis teen. Hiljem läksin tagasi, leidsin veel karu ja siili. Mõtlesin, et need on nii huvitavad, et korjan natukene. Ja nii ta läks,» selgitas Marika, kuidas umbes kümmekond aastat tagasi ehted taas temani jõudsid. Kolm aastat tagasi oli kollektsioonis üle viiesaja ehte, tänaseks on aga nii lugemine kui ka süsteem sassi läinud.

Peen käsitöö

Kogu ehetekogu on Marika kodus. «Terve see kapp on paksult ehteid täis, köögis, igal pool on neid,» ütles ta, viidates lae all olevatele mahukatele kappidele. Ehted on pakitud pappkarpidesse, mille sees on igaüks eraldi mullikiles ning mullikilede vahele on polsterduseks ka veidi vatti pandud. See kõik viitab ehete erakordsele haprusele.

Kaunistuste juures paeluvad teda kõige enam ehte vorm ja viis, kuidas neid on käsitsi joonistatud. «See on ju puhas käsitöö, kõik üksikute pintslitõmmetega tehtud,» rääkis ta. Kõige ägedamateks peab ta neid ehteid, mis klambritega puu külge kinnitatavad. Tema lemmikehe kannab nime Vassilissa. See on ainuke ehe, millel on nimi. «Ta lihtsalt oli nii Vassilissa nägu,» naeris Marika.

Möödunud aastal pildistas Marika ehteid peaminister Andrus Ansipi kantselei. Fotodest tehti esialgu jõulutervituskaart. 15 aastat peaministri nõunikuna töötanud Kaire Raiend pöördus sügisel Marika poole ja rääkis, et oli käinud antiigipoodides, kust oli antud tema nimi. Vanakraamikauplustes on Marika nägu tuttav. Kui peaministri tervitust sisaldava jõulukaardi tarbeks ehted pildistatud said, otsustati Stenbocki maja kuusk tema ehetega kaunistada.

Marika rääkis, et kui jaanuaris talle ehted tagasi toodi, siis öeldi, et igal aastal on olnud probleeme jõulukuuskede disainiga. «Alati olevat keegi, kellele midagi ei meeldi. Esimest korda olid kõik kuusega rahul,» rääkis Marika. Ta lisas, et ju leidis igaüks endale midagi tuttavat, mis tõi tagasi mälestusi vanaema juurest või maakodudest. Marika ehted tõid seega valitsuse hoonesse tõelise jõulurahu.

Haruldasse ehetekogusse kuuluvad valdavalt NSV Liidus valmistatud ehted. Lisaks paljudele väljapanekutele Eestis on kogu osaliselt jõudnud ka näitusena näiteks Turu linna lossi kui ka Brüsselisse Euroopa Liidu regioonide komiteesse. Kahjuks on iga näitusega ehteid kaduma läinud, paljud neist ka purunevad.

Aeg teeb oma töö

Mis on aga sellise kollektsiooni väärtus? «Väärtuseta!» hüüatas Marika ilma mõtlemata. Hetk hiljem selgitas ta, et tegelikult on ehetel kaduv väärtus. «Nad on niivõrd õrnad. Aeg teeb oma töö – värv tuleb maha ja ehted kuluvad, kui ei ole kindlat temperatuuri ja õiget hoiukeskkonda,» ütles Marika, viidates tuhmunud klaasile ning habrastele ja roostetanud kinnituskohtadele. «Ajaga ei jää neist palju järele.»

Ometi maksavad rahvusvahelistel oksjonitel kallimad ehted isegi üle 500 dollari. Marikal on suurem hasart ja kogumishullus üle läinud. Enda ehted on ta enamasti saanud nii oma vanaema käest kui ka antiigipoodidest, kuid ta nentis, et huvitavat kaupa liigub tänapäeval üsna vähe ja samal ajal on see ka üsna kalliks läinud. Samas teadis ta rääkida, et kogujate maailm on väga kirglik ja tihti on kollektsionäärid nõus kogu täienemiseks käiku laskma ka ebaausaid võtteid.

Siiski ei ole Marika huvi kogu laienemise vastu kuhugi kadunud. Ta tõi välja Venemaal välja antud jõuluehete kataloogi, mis meenutab rohkem paksu entsüklopeediat. Seda lapates viitas ta paljudele ehetele: «Vot sellist mul ei ole. Kui ta mulle kuskil vastu tuleks, oleks väga vahva! Tõesti, väga ilus!» Enim paeluvad teda olmeehted – tünnid, samovarid, teekannud.

Kuigi Marikat tänapäeva trendid eriti ei paelu, rääkis ta, et need näivad käivat värvide kaupa. «Üks aasta olid mustad ehted väga moes, mõni aasta valged, järgmisel aastal on jällegi roosad väga popid,» kirjeldas ta.

Milline saab olema Marika enda jõulupuu sel aastal? «Ma ei tea, lapsed otsustavad! Annan neile karbid kätte ja küll nad siis ise vaatavad,» muigas ta.