/nginx/o/2010/08/19/419867t1he992.jpg)
Bangladeshi õmblustöölised, kelle käte all valmivad muuhulgas H&Mi, Gapi ja Marks & Spenceri rõivad, tervitasid 80-protsendilist palgatõusu pealinnas Dhakas autosid põletades ja kauplusi rüüstades.
Aasia töölised üha sõjakamad
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Maailma madalaim õmblejapalk – 23 dollarit kuus – tõstetakse alates novembrist 43 dollari peale. Tegemist on esimese palgatõusuga nelja aasta jooksul, mil toidu- ja kütusehinnad aga mehiselt on kerkinud.
Töölised olid raevus, et valitsus ei nõustunud nende nõutud 75-dollarilise kuupalgaga. «Sellest ei piisa, et töölised oma peredega ära elaksid,» ütles 23 000-liikmelise Bangladeshi riikliku õmblustööliste föderatsiooni president Amirul Haque Amin.
«Elukallidus – toit, riided, peavari ja arstiabi – tõuseb kõrgemale ja kõrgemale.»
Bangladeshi võimud on juba arreteerinud kolm prominentset tööliste õiguste eest võitlejat, keda süüdistatakse rahutuste ässitamises – mida nemad aga eitavad. Küll aga lööb tööliste vihapurse häirekella kogu maailma jaemüüjatele, kes on lootnud oma tootmist Hiina tõusvate tööjõukulude eest teistesse Aasia maadesse kolida.
Kuigi Bangladeshi, Vietnami, Kambodža ja Indoneesia stardipositsioon on veelgi odavam kui Hiinas, on töölisrahutused maad võtmas ka seal. Kuna toidu ja muu eluks vajaliku hinnad tõusevad, läheb palgasurve üha suuremaks.
«Sellised odavriike ma regioonis enam ei märkagi, kus palgatõusu taga ei nõutaks,» ütles Bangladeshis baseeruva Asian Tiger Capital Partnersi vanempartner Ifty Islam. «Ülimadalate palkade aeg hakkab ümber saama.»
Parema töötasu taganõudmine kõikjal Aasias näitab ühtlasi ka seda, et tänu sealsete majanduste kiirele kasvule on inimestel ka töökohti rohkem valida.
«Aasias on kasv kiirem kui Läänes ja turul on tunda dünaamikat, see aga tekitab tugeva palgasurve,» ütles Islam.
Kambodža valitsus kergitas hiljuti miinimumpalka 21 protsendi võrra, 50 dollari juurest 61 dollari peale kuus. Ka seda oli vähem, kui nõudsid riigi 273 ametiühingut, kuid lubatud kolmepäevane üldstreik jäi siiski ära.
Vietnamis loendati streike mullu kokku 200. Sealseid töölisi tabas valusasti 9-protsendiline inflatsioon. Aprillis näiteks katkestasid ootamatult töö 10 000 sealse Taiwani kingavabriku töötajat, nõudes paremat palka.
Indoneesias, kus mõjuvõimsad miljonite liikmetega ametiühingud tööandjatega läbirääkimistel võtmerolli mängivad, on regionaalvalitsuste poolt kehtestatud alampalgad jätkuvalt tõusnud.
Jakartas tõsteti miinimumpalk 2008. aastal 10 protsendi võrra ligi 100 dollari peale kuus, kuid kaugemates rajoonides on number poole väiksem.
Samas aga on ridamisi streike toimunud ka Indoneesia riidevabrikutes. Nii näiteks jätsid juulikuus terveks päevaks töö seisma 40 000 erinevate Bandungi ettevõtete töötajat, protesteerimaks elektrihindade tõusu vastu.
«Hinnad kerkivad ülikiiresti ning paljud meie töötajatest on pere ainsad leivateenijad, kel tuleb ka lapsed kooli saata,» ütles valdavalt naistest koosneva õmblustööliste armee ametiühingujuht Mochammad Papon Lääne-Jaavast, kes tulevaks nädalaks palgatõusu nimel streiki kavandab.
Indias on töölisrahutustega kimpus nii Nokia, Bosch, Hyundai kui Volvo, lisaks loendamatu hulk kohalikke ettevõtteid.
Nii kogetav, kui Bangladeshis, ei ole tööliste raev aga kusagil. Isegi peaminister Sheik Hasina Wazed on nimetanud praegust miinimumpalka «mitte üksnes ebapiisavaks, vaid ebainimlikuks».
Alates aastast 2006, mil alampalka viimati tõsteti, on toiduainete hinnad kerkinud ligikaudu 31 protsenti. Enne seda aga olid palgad 12 aastat muutmatuna püsinud.
Ametiühingujuhi Nazma Akteri sõnutsi üritavad töölised endil kuidagi elu sees hoida, kuid kerge see ei ole. «Nad tulevad vaevu toime. Elu on väga kalliks läinud,» ütleb ta.
Vabrikandid väidavad, et miinimumpalgad on praeguses maailmaturu olukorras isegi helded, kuid Dhaka aktivist Korshed Alam selgitab, et tööliste ostujõud on alates 1990. aastatest teravalt langenud. «Nende viha on õiglane,» ütleb ta.
Valitsust ei jäta samas ükskõikseks ka riidevabrikute omanike huvid, kellest 29 ka parlamendis istuvad – kus liikmeid kokku 300. Ka paljudel teistel seadusandjatel on riidevabrikutes osalusi ja huve. Kriitikud väidavad, et just seetõttu ei tahetagi ametiühingutega asju tõsiselt arutada.
«Töösuhted on samahästi kui olematud,» ütles Alam. «Kogu suhtumine on upsakas ja feodaalne. Omanikud ja valitsus ei kohtle töölisi kui töölisi. Nad kohtlevad neid kui kerjuseid.»
Copyright The Financial Times Limited 2010.