Katse: teler kaissu või tainakausi najale

Starmani tahvelarvuti testimine. Foto: Sander Ilvest / Postimees

Alustuseks ütlen, et ma ei ole mingisugune nutifriik, kes surfaks hommikust õhtuni tahvelarvuti, telefoni või mõne arenenuma seadmega internetis.

Ligi kilogrammi võrra kergem käekott tegi meele rõõmsamaks küll. Minu uus mänguasi oli Prestigo Multipad 4 Diamand 7,85. Sõprade kinnitusel kuulub see pigem vanemate tahvelarvutite põlvkonda.

Polnud sel 4G-võrku ning kuigi varasem variant, 3G interneti võimalus seadmel küll oli,  pidin sellest suu puhtaks pühkima ning WiFi võrke otsides läbi ajama.

Suurt telerivaatamishimu õnnestus mul rahuldada nii Tallinna kui ka Tartu ühiselamus, Pärnumaa metsade vahel, Tartu ülikooli õppehoonete, Taisto bussi Elisa levialas.   

Mobiilset internetti igatsesin jalutuskäikudel Emajõe ääres, kus oleks olnud mõnus haarata kotist tahvelarvuti, istuda pingile ja vaadata värskes õhus episood heast seriaalist.

Peale selle kippusid nii mõnedki saated tõenäoliselt üsna kehva WiFi ühenduse tõttu vaatamise ajal «kokku jooksma». Üsna sageli tuli ekraanile kiri «kahjuks on teenus peatunud». No aga katsu näiteks tainast segades kohe käsi pesema joosta, et ekraanile vajutades oma lemmikseriaali edasi näha.

Lemmiksaadete jälgimisega oli üldse üsna niru lugu, sest rakenduse saatekava lubas üht saadet, kuid ekraanilt vaatas vastu teine ning seda peaaegu alati. Näiteks vajutasin Fox Life’i kanalile, et vaadata saadet «Maitsvalt ja soodsalt», kuid selle asemel tuli sealt sel hetkel hoopis «Meeleheitel koduperenaised». Ekraanil ilutses samal ajal kiri «Maitsvalt ja soodsalt», uskuda masinat või ennast.

Sellised nihked muutsid aga keeruliseks ajaplaneerimise, sest isegi väikese ekraani taga oli tüütu saadete algust vähemalt viis minutit oodata.

Kahe katsetusnädala jooksul suutsingi vaid ühe korral täpselt õiget saadet tabada. Starmani pressiesindajaga sel teemal vesteldes sain teada, et saadete alguse ja lõpu kellaaeg sõltub kanalist ning saated kipuvadki üle aja minema.

Püüdsin mõista, aga vaatamata sellele muutis ebatäpsete kellaaegadega saatekava telerivaatamise ebamugavamaks.

Võib-olla tundus mulle tahvelarvutist saadete jälgimine kuidagi individuaalsem, sest saated ei alanud lubatud kellaajal ning mul ei olnud aimugi, kui palju inimesi minuga samal ajal neid jälgida võiks. Võib-olla on see mu vanakooli lembus, aga telerivaatamisel tekkis mul alati selline tunne.

Samas pakkus see ka uue võimaluse. Kui varem olin sageli sunnitud teiste pereliikmetega telerit jagama ning vaidlema selle üle, mida parajasti vaadata, sain nüüd ise otsustada ning vaadata saateid kas või teki all. Isegi taskulampi polnud vaja, nagu vanasti raamatuid lugedes. Ekraan oli ju valgustatud.

Laisa inimesena vedasin tahvelarvuti voodisse üsna sageli. Nii mõnigi kord peatus mu pea  padjal enne, kui olin jõudnud saate lõpuni vaadata. Kirjast «kahjuks on teenus peatunud» oli vahel kasu ka.

Testi lõpupoole olin tahvlist teleri vaatamisega niivõrd ära harjunud, et mõnikord küsisin isegi külla minnes võõrustajate WiFi koodi, et ajaviiteks veidi telerit vaadata. Tavaliselt kogunes mu ümber siis ka suur hulk uudistajaid.

Ka bussis ja kohvikus oli tahvelarvutist teleri vaatamine üsna mugav, kui vaid oli piisavalt hea WiFi ühendus.

NutiTV rakenduse kaudu sain vaadata 20 kanalit. Kõige rohkem vaatasin tõenäoliselt nn Eesti kanaleid, millest puudus mul kahjuks TV3.

Pärast katset igatsesin nii kerget arvutit kui ka mugavat võimalust igal hetkel end seriaali või filmi abil kellegi teise ellu sisse lülitada, ise samal ajal tainast sõtkuda või poolunne vajuda.