Keskaegsed käkid toovad jõululauale vaheldust

Jõulukäkkide segu tuleb esmalt valmis keeta ja pärast tahenemist pallikesteks vormida. Foto: Vahtur Lõhmus

Kui piparkookidest ja mandariinidest kõrini saab, on heaks vahelduseks mõnusad keskaegsed jõulukäkid, mis muuseas aitavad ka kõhupuhituse ja halva hingeõhu vastu.

«Siin ei ole midagi keerulist! Natuke leiba, mett, veini, ingverit ja nelki ning ongi valmis!» ütleb Eesti Ajaloomuuseumi teadur-kuraator Krista Sarv, kes õpetab Maarjamäe lossi kaminasaalis meisterdama keskaegseid magusaid käkke. «Pärast nuusutate ja veendute, kuidas need tuppa mõnusa jõuluhõngu toovad,» krutib ta uudishimu üles.

Kõigepealt tuleb ingver hästi peenikeseks hakkida ning samal ajal võivad lapsed leivapätsi sisu sõrmede vahel ära murendada. Koorik las jääda, sest see keeb aeglasemalt kui sisu ja jääb hamba all tunda. Ka nelk tuleb väga peeneks saada.

«Ega muud olegi! Nüüd pott tulele ja põhja paari sentimeetri jagu vett. Kui vesi keema hakkab, lisada mett ja törts kodumaist valget veini,» õpetab Sarv ja lisab, et lapsevanemad muretsema ei pea – alkohol keeb kiirelt välja.

Kui segu on natuke keenud, tuleb lisada murendatud leib. Et see põhja ei kõrbeks, peab massi hoolega segama, ja kui see juba tihket pastat meenutab, võib poti pliidilt võtta.

Segu jääb nüüd mõneks ajaks jahtuma. Samal ajal jutustab Sarv, et need käkid pärinevad küll keskajast, kuid ehedat keskaegset toitu saaksid valmistada siiski ainult tollal elanud inimesed. «Esimene retseptidega kokaraamat ilmus alles 15. sajandil, kuid täpseid koguseid seal kirjas ei olnud,» märgib ta.

Kui käkisegu on juba piisavalt jahtunud, segab Sarv leivapastasse peenestatud ingveri ja maitsestab selle peene pipraga.

Tegelikult võiks segu üle öö taheneda, kuid kärsitumad võivad ka juba pärast natukest jahtumist hakata kuulikesi vormima. Kõige lõpuks tuleb kuulikesi veeretada suhkru ja purustatud nelgi segus.

Äsjavalminud käkikesed on hea, omapärase maitsega, mis Sarve sõnul on eriti mokka mööda meesõpradele. Käkid olevat ka seda tüüpi maius, mis seistes paremaks läheb.

Sarv usub, et jõulukäkid kuulusid keskajal pigem uhkemate, vahel isegi 20-käiguliste pidulike söömaaegade juurde. Suhkur oli siis tohutult kallis, seda ostsid apteekrid, kes maiustusi valmistasid. Samuti jäid kõik need peened ja kallid vürtsid, nagu ingver, nelk, pipar ja safran, paljudele kättesaamatuks. «Kohapeal kasvatati ikka küüslauku, peterselli ja sellerit. Ka sool ei olnud probleem – soolakaubandus lausa õitses,» lausub Sarv.

Nii nagu teisi vürtsiseid toite, söödi käkkegi ilmselt söömaaja lõpu poole, kui soolestik juba ergutamist vajas. Teadupärast soodustab ingver seedimist ja aitab kõhupuhituse vastu. Nelk on aga vanade idamaade vürts, mida juba Hiina õukonna alamad kasutasid oma hingeõhu puhastamiseks.

Keskaja maiustustest nimetas teadur veel puuvilju, präänikuid, meepõhiseid maiuseid, suhkru- ja ürdipalle. Soolastest toitudest söödi väga palju veiseliha, märksa vähem lamba- ja sealiha. Au sees olid rukis ja oder ning toidulauale kuulusid sageli ka kapsas, oad ja herned.

Nii maiustusi kui ka soolaseid toite söödi enamasti kaussidest, mis olid valmistatud kas savist või puidust, väga rikastes peredes ka hõbedast ja tinast. Söömisvahenditeks olid sõrmed ja nuga, vedelamate toitude puhul aga metallist või pronksist lusikas.

«Ka kahvlilaadne riist oli olemas, selline kaheharuline,» ütleb Sarv. Linnakultuuri kinnistus kahvel aga alles 18. sajandil, kuna selle kasutusele võtmist takistas pikka aega religioon. «Keskaja inimesele olevat pikaharulised kahvlid väga kuradit meenutanud ja seetõttu kasutatigi neid minimaalselt,» põhjendab ta.

------------------------------------

Advendimaiuse retsept (10 kuulikest)

Koostisosad

* vähemalt 2–2,5 supilusikatäit mett, sõltuvalt sellest kui suur meesõber oled

* üks törts kodumaist õuna- või ebaküdooniaveini maitseks

* mitu törtsu vett

* vähemalt pool pätsi musta leiba

* vähemalt 2–2,5 supilusikatäit ingverit

* musta pipart – nii palju kui maitsemeel kannatab

* 3–4 tera nelki