/nginx/o/2008/08/27/69137t1h58b3.jpg)
Pühapäevane lühiajaline torm näitas, kui kehvas seisukorras on Eesti Energia tarbija elektrivarustus ja kui halvasti on hädasolijal kättesaadav rikketelefon 1343. Isegi tavaolukorras on rikkest teavitamine Eesti Energia rikketelefoni lühinumbrile 1343 väga, väga vaevaline, kuid eriolukorras lausa võimatu.
Mitte alati ei soovita teatada elektrivoolu puudumisest, vaid sageli mahakukkunud pingestatud juhtmest või muust elektririkkest, mis võib põhjustada õnnetusi jne. Eesti Energia juhtkond pole aga tänini aru saanud, et elektriga õnnetusjuhtumi korral ei pane elektrivool voolu alla sattunuid elektrilöögi järjekorda, vaid püüab anda kannatanule surmavat elektrilööki nii kiiresti kui võimalik.
Tarbijad ei ole süüdi, et elektrivõrkude kehva tehnilise seisukorra tõttu väiksemgi tuuleiil õhuliinilt elektronid koos traadiga mastilt maha paiskab. Seetõttu peaks rikkest teavitamine olema kõigile võimalik viivituseta ja tasuta kättesaadav, nagu on politsei lühinumber 110 ja päästeteenistusel 112.
Praeguses olukorras jääb tarbijal arusaam, et Eesti Energia juhtkonnas pole pädevaid elektriohuteadlikke elektrispetsialiste. Vastasel korral poleks tormi ajal niisugust mõistusevastast olukorda riketest lühinumbrile 1343 teatamisel saanud tekkida, kus rikke teatajale vastab automaat, et liini ülekoormuse tõttu pole teadet võimalik vastu võtta, saatke e-kiri.
Arusaamatuks aga jääb, kuidas saab Eesti Energiale e-kirja saata, kui voolu ei ole ja internet ei tööta. Pole ka kirjatuvisid Eesti Energia liinil.
Eesti Energia on küll suurt kasumit teeniv äriettevõte, kuid see ei peaks andma veel õigust nii kehva ja samal ajal tasulist rikete vastuvõtusüsteemi kasutada, kuna sageli on tegemist õnnetusjuhtumiga, kus kaalul on inimese tervis ja vara.
Samas tuleb tõdeda, et kõigis tarbija elektrivarustuse puudujääkides ei ole süüdi ainult Eesti Energia, vaid tihti tarbijad ise. Paljudel juhtudel tarbijad lihtsalt eiravad teadlikult või teadmatusest elektrivarustuse töökindluse normdokumentide nõudeid, mis aga hiljem neile kallilt kätte maksab.
Kokkuhoiu tuhinas jäetakse sageli vajalik sõltumatu toiteallikas muretsemata ja seega toite katkestusel automaatse sõltumatu reservtoite sisselülitamise süsteem ehitamata.
Tahan öelda, et isegi kirutud stagnaajal pidi igas suurfarmis olema elektrigeneraator, mida kasutati avariiolukordades farmides töö jätkamiseks. Tuleb mainida, et tänapäevalgi ei ole põllumajandusehituste elektrivarustuse nõuded farmide elektrivarustuses nõrgemaks tehtud – pigem vastupidi –, kuid tihtipeale neid eiratakse, mõeldes, et «minuga ei juhtu midagi».
Standardnõuetes on kirjas, et loomafarmides peab olema sõltumatu toiteallikas, mis kindlustab elektrivoolu katkemisel veevarustuse, ventilatsiooni, lüpsiaparaatide, signalisatsiooni ja valvesüsteemi toite.
Elektripaigaldise omanik peaks endale teadvustama, et elektriseadmed töötavad häireteta ainult siis, kui need on õigesti ehitatud ja ekspluatatsioonis hoitakse ka tehniliselt korras. Tarbija peab juba projekteerimise käigus koos tehnoloogide ja projekteerijatega kindlaks määrama paigaldise elektrivarustuse töökindluse vajaduse.
Elektrivarustuse töökindluse õige määratlemise, projekteerimise ja väljaehitamise korral ei teki olukordi, kus võrgu toite katkestus põhjustab inimelude ohtusattumist, loomade hukkumist, vara hävimist või keskkonnakahju.
Nõuetekohaselt projekteeritud ja ehitatud elektripaigaldise korral ei esineks juhtumeid, kus ettevõtetes ei saa kuuma ilmaga ülekoormuse tõttu töötada konditsioneerid, farmides pole võimalik elektrivoolu puudumise tõttu lehmi lüpsta ja sigalates elektrikatkestusest ventilatsioonita jäämise tõttu hukkuvad sead. Omanikel on ülim aeg elektripaigaldis nõuetega vastavusse viia.
/nginx/o/2013/09/05/2209637t1he9f1.jpg)