Kallemets: Eesti vajab teadus- ja innovatsiooniministrit

Kalev Kallemets Foto: Virumaa Teataja

Väliskaubandus- ja ettevõtlusministri kõrval vajab Eesti teadus- ja innovatsiooniministrit, kes vastutaks teadusasutuste kaudu Eesti ettevõtete lisandväärtuse olulise kasvu eest, kirjutab riigikogu majanduskomisjoni liige ja TTÜ doktorant Kalev Kallemets (Reformierakond).

Juba aastaid on igapäevaseks majandusloosungiks elatustaseme tõus läbi suuremat lisandväärtust loova innovatsiooni ja tootearenduse. On veel loosungeid: «mis tõi meid siia, ei vii edasi» ning «lõpetame allhankemaaks olemise». Need loosungid pole lõpuni täpsed, kuid kannavad endas visiooni, et peamiselt Skandinaaviale allhanget tehes Eesti Soome elatustasemele järele ei jõua. Vajame palju rohkem Eesti tooteid ja brände, mis kannaksid endas lisaväärtust, jõudes palga ja kasumi kaudu meie inimeseni.

Valmistume valimisteks ning uueks valitsuseks. Esitatakse ideid. Peamist tähelepanu võidavad erinevad maksuideed. Arusaadav, sest eks lihtsam ole ikka oma raha lugeda. Aga maksumuudatuste võime majanduskasvu toota on piiratud. Mõistetavad on inimeste kasvavad ootused elatustaseme osas, kuid siiski peab seda vaatlema ka majanduse tootlikkuse kasvu seisukohast. Kas tootlikkusest lahti rebimine sellisel kujul oleks mõeldav ja jätkusuutlik?

Pooled noortest äppe vorpima?

Eesti IKT-sektori võimekus on arvestatav näiteks tänu Ericssoni käibele ning Skype'i, Transferwise'i ja teiste iduettevõtete toel tekkinud imagole. Loomulikult ei saa mainimata jätta riigi e-lahendusi ning nende kasutajasõbralikkust. Laiemalt vaadatuna on sektor aga väga linnakeskne ning piiranguid seavad ka õppeasutused ja demograafia laiemalt. Ei saagi pidada realistlikuks ja jätkusuutlikuks eesmärki, et pooled kutse- või kõrgharidusega noortest läheks IKT-sektorisse äppe vorpima. Seega ei saa IKT olla ka vastutav kogu Eesti elatustaseme kasvu eest, sest Eesti on ka Jõgeval, Hiiu vallas ja Kiviõlis.

Kindlaima eelduse palkade, hüvitiste ja kasumi kasvuks nii era- kui avalikus sektoris looks kõrgema lisandväärtusega tööstustootmine. Hetkeseisuga moodustab tööstustoodang 80 protsenti Eesti ekspordist ning sellele toetub ka sisemaise teenusmajanduse käive. Oluline on senisest enam toetada lisandväärtuse kasvatamist tootearenduse kaudu, et meie toodang tungiks senisest edukamalt rahvusvahelisse konkurentsi. Eesti majanduskasvu võtmeks on unikaalsete lahenduste leidmine ning poliitilises mõttes oleks selle võtme kasutamata jätmine pehmelt öeldes kentsakavõitu.

Sarnaselt majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumis loodud eraldi väliskaubandus- ja ettevõtlusministri positsioonile vajab haridus- ja teadusministeerium teadus- ja innovatsiooniministrit. Minister vastutaks naha ja karvadega selle eest, et viia teadusasutuste ning tootmisettevõtete koostöö uuele tasandile. See tooks endaga kolmeprotsendilise mahukasvu arendustegevuses ja seega lisandväärtuse kasvu Eesti tööstustoodangus. EAS-i tegevus ning eurovahendite miljonid kahanevad tähtsusetuks, kui neil pole tooteid ja/või brände, millele toetuda. Viimased saavad aga võimalikuks ainult teaduse ja tööstuse senises paremas koostöös.

Vaeslapse rollis teadus

Haridus- ja teadusministeeriumis on teadus ja innovatsioon poliitilises mõttes vaeslapsed. Viimaste huvide eest ei seisa häälekad lapsevanemad või õpetajad, kes oma meediakuvandilt on võrreldes ettevõtjate ning teadusasutustega oluliselt haavatavamad. Teaduse huvigrupiks on üksikud tuhanded kaalutlevad professorid ja ettevõtjad, kellele laiem üldsus kipub omistama kitsarinnalist omakasupüüdlikkust. Tulemuseks on see, et vaatamata suurepärastele laboritele ning uutele instituutidele on Eesti teadus- ja arendustegevuse seis nõrk, eriti tööstusvaldkondades. Teaduse rahastamine põhineb täna ju endiselt akadeemilisel tsiteeritavusel, mitte selle reaalsel mõjul Eesti majandusele.

Ettevõtted ütlevad, et eelistavad koostöös välismaised teadusasutusi, sest Eesti tase ses vallas on nõrk. Akadeemia kaitseks võib öelda seda, et rahastus on tõepoolest kitsalt projektipõhine, seega ebastabiilne, ning ei süsti noortesse teadlastesse piisavalt kindlustunnet jätkamaks karjääri ülikoolis. Nii pettuvad ettevõtted ülikoolides, ülikoolid riigis, kõik kolm üksteises ja kaotab Eesti ühiskond tervikuna. Kui teadus- ja innovatsioonitegevuses ei toimu poliitilist ümberkorraldust, ei toimu tõenäoliselt ka suurt arengut ettevõtete lisandväärtuse kasvus ja inimeste jätkusuutlikus elatustasemes. Võimalus muutusteks on kolme kuu pärast.