Päevatoimetaja:
Aimur-Jaan Keskel

Kes otsib, see leiab... (alati aias midagi nokitseda)

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Toimetaja: Tarbija24
Copy
Selle suve viimane päevaliilia õis
Selle suve viimane päevaliilia õis Foto: Helen

Täiesti kogemata olime seekord terve nädalavahetuse kodus. Ei ühtegi kontserti ega sõpradele küllasõitu ega midagi. Esialgu rõõmustasin, et tuleb vaikne nädalavahetus ja saan raamatuid lugeda, ajakirju sirvida ja niisama lesida, aga kuidagi läks nii, et peale esmaseid hädavajalikke tegevusi (no pesupesemine ja koristamine ja söögitegemine) möödusid kõik päevad ikka tohutu tempoga.

Tegelikult on see muidugi hea, sest üsna mitu asja, mis mind juba tükk aega häirinud on, sai nüüd korda tehtud. Samas tuli nimekirja "tegemata tööd" juurde mitu uut ülesannet. See on see, et teed ühe aianurga korda ja siis vajab selle kõrval olev nurk ka korrastamist jne.

Ühesõnaga, kõige suurem tegevus nädalavahetusel oli kuuri koristamine. Kui aus olla, siis teen seda vist igal aastal korra, aga alati leian mooduse, kuidas veel rohkem asju riiulisse, seina peale rippuma või üksteise otsa panna nii, et ise ka kuuri mahuks ja samas kõik vajaliku vaevata üles leiaks. Iga-aastasest koristamisest on olnud kasu nii, et näiteks paar aastat tagasi hoidsime talvel oma aia kiikdiivanit garaažis, sest kuuri ei mahtunud. Üle-eelmisel talvel suutsime selle juba kuuri suruda, aga siis ei pääsenud sealt kuidagi mööda ja kui mul talvel mõnda lillepotti vaja oli, pidin lihtsalt uue ostma, sest kõik olemasolevad olid kättesaamatud. Eelmisel talve suutsime diivani kuuri panna juba nii, et sealt pääses mööda kõndima. Ja kui ma täna kuuri vaatan, siis tundub mulle, et sel talvel me ei peakski kiikdiivanit üldse lahti võtma vaid võime ta samas asendis kuuri panna ja siis seal talvel kiikumas ja raamatuid lugemas käia :-). Tegelikult aga sai selle aastane kuurikoristamine alguse hoopis sellest, et tahtsin endale kohta, kus vihmaste ilmadega värske õhu käes pesu saaks kuivatada. Nüüd mahubki pesurest ilusti kuuri, aknast tuleb värsket õhku ja tuppa ei jää rõsket pesukuivatamise lõhna.

Teisena rohisin kõik peenrad ära. Olen suutnud neid ikka igale poole tekitada :-S. See punaste lehtedega ristikhein ja margareetad paljunevad nii, mis mühiseb. Kõik kohad on neid täis. Eks nad natukene on ilusad ka, aga mitte siis, kui nad kõiki teisi lilli lämmatama hakkavad. Tundub, et kunagi tulevikus tuleb neist ikkagi loobuda. Ja selle suvega on liivatee ja seebilill ka nii palju kasvanud, et paari nädalaga olid nad kahepeale enda alla ära peitnud kolm sorti mägisibulaid ja kaks kukeharja. Sellest peenrast tuleb üsna mitu taime ümber istutada. Küsimus on nüüd ainult, et kuhu. Ma rohkem peenraid enam ausõna ei taha.

Siis tõmbasin kogu metsviinapuu maja seina küljest alla, sõlmisin väikesteks keradeks kokku ja panin kuivama. Kuna see taim ei hiilga just oma kõdunemiskiiruse poolest (või see tähendab, et mul ei ole kannatust oodata, kuni see kõduneb), siis olen alati need väädid ära kuivatanud ja siis ära põletanud. See metsviinapuu on tõesti väga metsik taim. Igal aastal vähemalt kaks korda püüame teda kuni lõpuni hävitada, aga kuskile sügavustesse jäävad ikka juured, mida me kätte ei saa ja mis hakkavad kohe uusi vääte välja ajama. Ega tal muidu välimuselt väga viga ei olegi, aga see, kuidas ta ronib krohvi alla ja akna vahele ja seekord isegi servapidi juba õhksoojuspumba sisse....see on ebaviisakas.

Kõige lõpuks tegin kõnnitee ka puhtaks. Kõnnitee plaatide vahel kasvab meil igasugu umbrohtu, aga peamiselt muidugi teelehti. Rohisin selle kõik ära ja tegin labidaga kõnniteeservad ka puhtaks ja sirgeks (okkad, koera poolt toodud muld - keegi peab ju süüdi olema - ja väga usinad teelehed olid pool servmistest plaatidest juba enda alla matnud). Nüüd proovin sinna plaatide vahele hoopis sambla kasvama saada. Vaatasin internetist, et kui vee ja piima segu pritsida ja pinnas niiske hoida, siis see peaks aitama sammalt tekitada. Enne muidugi peaks neid vahesid vist umbrohutõrjega töötlema. Ühesõnaga proovin ja annan teada, kuidas välja tuli. Hmmm...üsna otsusekindlad inimesed oleme me muidugi - maja taga püüame meeleheitlikult samblast vabaneda ja maja ette sammalt luua :-). Äkki kooringi maja tagant muru seest sambla üles ja viin lihtsalt maja ette asumisele ;-).

Heleni aed asub siin.

Tagasi üles