Tambet Made: kas punane draakon segab äri?

Tambet Made Foto: SCANPIX

Eestis leidub tooteid ja teenuseid, mis õige tegutsemise korral leiaksid koha Hiina turul, on Eesti-Hiina ärisuhete ekspert Tambet Made veendunud.

Mind häirib üks Eesti ekspordi arengut pidurdav arusaam, mida pean peaministri ja valitsevate ringkondadega jagama. Eesti-sugusele väikese tarbijaskonnaga riigile on majandusliku arengu mootori jaoks hädavajalik müüa oma kaupu välisturgudel. Vale on väide, et import peabki olema ekspordist suurem.

Selles pole meie jaoks majanduspoliitilist loogikat, vaid väljendab hoopis tahet torpedeerida kodumaist kõrgetasemelist tootmist. Iva on muidugi selles, et väikese rahvaarvu korral oleks mõttekas rõhuda ka teenuste ekspordile, kuid see nõuab tugevat ajutööd ja globaalset silmaringi.

Eesti ettevõtjad otsivadki parajasti uusi võimalusi laiendada oma ekspordigeograafiat ja -valdkondi. Senised populaarsed ja läbiuuritud Põhjamaade turud enam nii hästi kõiki ei toida. Euroopa Liit laiemas plaanis on küll hea, kuid samalaadse toote pakkujaid on seal liiga palju. Venemaa turg võib olla meelitav, kuid sageli ebakindel ja emotsionaalne. Kombatakse ka Kaukaasiat, Kesk-Aasiat ja Balkanit, kuid praegu kaalub siiski Hiina muud regioonid kõvasti üle.

Seepärast on tõsiasi, et pilgud tuleb suunata uutele turgudele, mis on Eestist küll hirmuäratavalt kaugel, kuid väga tarbimismahukad ja kasumit tõotavad. Tõsiasi on, et Eesti ettevõtjad on viimasel ajal võtmas tõsiselt üha rohkem juurduvat rahvusvahelist hoiakut, et just Hiinaga äritegemine on eluliselt hädavajalik ja perspektiivikas.

Kui sa ei tegutse Hiina turul, siis pole sul tulevikku. Kuid ollakse siiski ettevaatlikud, sest ilmselt nad ei tunneta riigijuhtide tuge. Pealegi ei taju nad päris täpselt, kas Hiina puhul on äririsk ja poliitiline risk kuidagi seotud.
Kujunenud on üks mulje, mis Eesti ärimeest Hiinaga suhtlemisest eemale tõrjub. See on mõningate valitsusringkondade omamoodi soov arendada Hiinaga ärisuhteid üksnes sõnades. Olen kuulnud kõrgeid funktsionääre väitmas, et majandussuhted Hiinaga arenevad niigi. Tulevad argumendid, et meil on kohe-kohe käes leping, mis võimaldab Tallinna sadama avada Hiina kaupadele, alles me ostsime Hiinast ligi viie miljoni eest kalkulaatoreid, Tallinn mõtleb soetada tramme ja nii edasi. Ostetakse innukalt madala kvaliteediga tarbekaupa ja meie poodides domineerivad tõesti kaubad, millel peal märgistus «Made in China». Kuid see on vaid import.

Tundub, et majandussuhted muudkui arenevad. Ei arene nad konkreetselt midagi, sest selgelt paistab kätte ametkondlik tõrjuv hoiak. Näiteks seatakse Hiina ärimeestele ette tõkkeid, et nad ei saaks Eestisse tulla. Kuulsin Shanghais, kuidas Rootsi diplomaat jagas Eesti kolleegidele kõigi kuuldes õpetusi, et kui juba olete avanud selles linnas konsulaadi, siis tuleb seal anda välja ka viisasid.
Eestlased seda seal aga ei tee, vaid üksnes Pekingi saatkonnas. Ja mis Hiina ärimeestel siis muud üle jääb, kui koos soomlastega oma plaane siinkandis ellu viia. Soomlastel on konsulaadid suuremates Hiina ärikeskustes ja Finnair teeb sinna mitmeid lende päevas.

Meil leidub teatavasti ekspordipotentsiaaliga tooteid ja teenuseid, mis õigel tegutsemise korral leiaksid koha Hiina turul. Kahjuks on aga just need ettevõtted, millel on vastavat rahvusvahelist läbimurret, Hiina puhul vaoshoitud, sest nende mõttemaailma kammitseb poliitiline hoiak. Pealegi pelgavad nad hiinlaste kurikuulsat oskust mis tahes tooteid kopeerida. Neid kartusi peaks aga just valitsevad ringkonnad aitama leevendada ja ärimeestele tuge pakkuma.

Olen tegelenud Hiina suunal juba aastaid ja mulle on jäänud mulje, et Eesti valitsus toetab üldiselt põhimõtet, et Hiina turul on jumet. Kuid mitmeid Hiina projekte läbi viies olen kogenud, et meie ettevõtjad vajaksid samasugust poliitikute julgustust nagu Soome, Rootsi, Norra ja Taani ärimehed saavad: mis siis, et Hiina on kommunistlik riik, kuid nende äritegemine on sisepoliitikast lahutatud ja suunatud rahvusvahelisele avatusele, mida põhjamaalastel on eluliselt tark ära kasutada.

Seetõttu oleks mul härra peaministrile konkreetne ettepanek. Eesti ärimeeste innukuse turgutamisele tuleks kasuks, kui peaminister isiklikult aitaks kujundada üldist hoiakut, et Hiina on Eesti ärimeeste tulevase tuluteenimise sihtkohana riigi majandusele igati hädavajalik maa, kuna kõik teised Euroopa Liidu riigid suunduvad sinna oma valitsuste toel ja on saanud juba jala maha.

Ehk leiab peaminister ka meelekindlust ning soovitab Eesti ajakirjandusele, aga eriti ühele osale poliitikutest rääkida vähemalt Hiina majanduse võimalustest ja turu avarusest positiivselt, ning mitte hirmutada kommunistliku draakoniga, mida meie ärimeeste konkurendid läänes enam ammu ei karda.