Jämesoolevähk on sotsiaalne ja meditsiiniline probleem just kõrgema elatustasemega riikides, asetudes vähisurma põhjustajana esimese kolme sagedasema vähitüübi hulka.
Ka Eestis on jämesoolevähk sageli esinev pahaloomuline kasvaja. Igal aastal avastatakse Eestis peaaegu 800 uut soolevähijuhtu, mis moodustab veidi üle kümnendiku kõigist vähijuhtudest. 40 protsendil juhtudest on algkoldeks pärasool ja 60 protsendil juhtudest käärsool.
Sarnaselt teiste riikidega on ka meil jämesoolevähk eelkõige eakate, aga kindlasti mitte ainult eakate inimeste haigus.
Nüüdisaegsete arusaamade järgi tekib jämesoolevähk astmelise vähitekkeprotsessi tulemusena algselt healoomuliste limaskestamuutuste ehk polüüpide baasil. Protsess tervikuna on rõhuval enamikul juhtudest pikaaegne (10–15 aastat).
Jämesoolevähi olulisim riskifaktor on iga. 90 protsenti jämesoolevähi juhtumitest esineb inimestel, kes on vanemad kui 50 eluaastat.
Rohkem kui ühe jämesoolevähijuhu esinemine esimese astme sugulastel või vähijuhu esinemine lähisugulastel alla 45-aastasel inimesel neljakordistab soolevähi statistilist riski. 5 protsenti kõikidest jämesoolevähkidest on teadaoleva mehhanismiga geneetiliselt tingitud.
Jämesoolevähk tabab 75 protsendil juhtudest nn tavalisi inimesi, kellel puudub geneetiline eelsoodumus. Riski haigestuda jämesoolevähki tõstavad järgmised faktorid: alkoholi liigtarvitamine, suitsetamine, rasvumine.
Riski langetavad füüsiline aktiivsus (aspiriini ja teiste mittesteroidsete põletikuvastaste ainete tarvitamine – 30 protsenti väiksem risk, kuid ettevaatust: samas võib tõusta ülemise seedetrakti haavandite ja veritsuse risk, samuti ajuverevalanduste risk), naistel ravi naissuguhormoonidega (ettevaatust: tõstavad mõnevõrra riski rinnavähi osas, samuti südame ja aju isheemiliste episoodide riski).
Söömisharjumuste muutmine (rasva osakaalu vähendamine, puuviljade, juurviljade ja kõrge kiudainetesisaldusega toitainete osakaalu suurendamine) ei muuda mõõdetavalt soolevähi riski.