Tarbijat orjastavad sissenõudmiskulud saavad piirangud

Kiirlaenude põhjendamatult suured sissenõudmiskulud tekitavad võlgnikule täiendavaid makseraskusi. Foto: Toomas Huik / Postimees

Valitsuse heaks kiidetud seaduseelnõu seab piirangud lepingutele, mis sõlmitud tarbija ja ettevõtja vahel, kes pakub kiirlaenu, liisingut, krediitkaarte ja müüb järelmaksuga.

2015. aasta 1. juulist jõustuva seaduseelnõu järgi peavad inimeselt nõutavad sissenõudmiskulud olema võimalikult lähedased laenuandja tegelikele kulutustele. See tähendab, et võlausaldajad peaksid tegelema sissenõudmisega mõistlike kuludega ja tarbijasõbralikult.

«Piiranguid kehtestades on arvestatud laenuandja tegelike kulutustega, mitte võimalusega teha sellest omaette tuluallikas,» kommenteeris seadusemuudatust justiitsminister Andres Anvelt. Ministri hinnangul on sissenõudmiskuludest saanud kiirlaenuturul omaette äritegevus, millega aheldatakse hättasattunu jäägitult laenuandjaga.

Eelnõu kohaselt saab võlausaldaja lepingu kestel nõuda tarbijalt ainult meeldetuletuskirjade saatmise kulusid. Iga võlgnevuse kohta saab saata ainult ühe tasulise meeldetuletuskirja, mille hüvitamiseks võib nõuda tarbijalt kuni 5 eurot.

Pärast lepingu lõppu võib võlgnikule saata maksimaalselt kolm tasulist kirja. Kirju võib saata iga seitsme päeva tagant. Arvestada tuleb ka sissenõudmiskulude kogusumma ülempiiriga, mis sõltub sissenõutava summa suurusest. Näiteks võib üle 1000-eurose nõude puhul küsida sissenõudmiskulu kuni 50 eurot, mis on ühtlasi kõigi sissenõudmiskulude maksimaalne ülempiir.

Samuti peab tulevikus viivisemäär tarbijakrediidilepingutes olema näidatud nii päeva- kui aastamäärana. Praegu tehakse seda sageli ainult päevamäärana, millel alusel on tarbijal keeruline hinnata, milliseks kujuneb tema rahaline kohustus, kui ta õigeaegselt saadud laenu tagasi ei maksa.

Seadusemuudatusega soovib riik kaitsa tarbija õigusi ning vältida olukorda, kus erinevate kõrvalnõuete, eelkõige sissenõudmiskulude tõttu kasvab makseraskustesse sattunud inimese võlg kordades ja ta satub veelgi halvemasse majanduslikku olukorda.

Seaduse järelevalvet hakkab teostama tarbijakaitseamet, kes saab õiguse teha sissenõudmiskulude regulatsiooni rikkujale ettekirjutus, nõudes rikkumise lõpetamist ja edasistest rikkumistest hoidumist.

Tarbijalt nõutavate sissenõudmiskulude piirangute järgimata jätmine on edaspidi karistatav väärteona.