/nginx/o/2014/09/10/3337785t1h51dc.jpg)
Ettearvamatu käitumisega Vene karu haardest vabanemiseks on vaja üksmeelt Balti riikide ja Soome regionaalse gaasituru väljaarendamisel. Riigi omanduses, regionaalselt ühendatud gaasi põhivõrk tagab nii energiajulgeoleku kui soodsama hinna tavatarbijale, kirjutab Kalle Palling, Eesti Energia nõukogu liige ja riigikogu Euroopa asjade komisjoni esimees (Reformierakond).
Täna on Eesti gaasiturg selgelt liiga haavatav. Meie soojamajandus sõltub suuresti Venemaa Gazpromi tarnitavast gaasist. See tähendab omakorda ühe tarneahela riski, energiajulgeoleku riski ning hinnakujundust administratiivloogikast lähtuvalt. Ühe tarnija ja tarneahela säilimine tähendab üldjoontes maagaasi kasutamise vaikset hääbumist.
Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjon (ELAK) andis eelmise aasta 1. märtsil valitsuse läbirääkijatele mandaadi regionaalse gaasituru käivitamiseks. Valitsuse eksperdid on omakorda komisjoni LNG terminali läbirääkimiste seisuga pidevalt kursis hoidnud.
Selleks, et energiasõltumatuse küsimuses toimuks edasiminek, tõstataski peaminister Taavi Rõivas majandusministeeriumi palvel LNG terminali teema kohtumistel Soome peaministri Alexander Stubbiga.
Riigikogu väliskomisjoni esimees Marko Mihkelson (IRL), kes on Rõivase kokkuleppe osas kriitiline, on ise Euroopa Liidu asjade komisjoni liige ja endine esimees ning teab, et valitsusele on Euroopa Liidu asjades riigikogu seisukoht poliitiliselt siduv. Küll aga ei ole Mihkelson leidnud mahti ELAK-i istungitel osaleda. Siit ka võimalik alusetu kriitika LNG terminaliga seotud küsimustes.
Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjon on seni teinud kõik otsused LNG terminali asjas üksmeelselt – keegi pole LNG terminali osas pannud hääletusele alternatiivseid lahendusi või neid üldse välja pakkunud. IRL on komisjonis esindatud nelja liikmega.
Kiirem lahendus
Ei saa nõustuda ka Mihkelsoni väitega, et Eestile on LNG regionaalsest terminalist loobumine kahjulik. Taavi Rõivas saavutas soomlastega kokkuleppe, mille järgi Soome ehitatakse regionaalne LNG terminal, aga meie seevastu saame algsest ajakavast oluliselt kiiremini Eestit ja Soomet ühendava Balticconnectori gaasitoru ning eestlaste tarbimisvajadusele sobivama väiksema terminali. Riigi tasandil kokkulepped ei tähenda seejuures, et erasektor ei võiks siia suurema regionaalse LNG terminali rajamisega edasi liikuda.
Energiajulgeoleku mõttes pole vahet, kas LNG terminal asub siin või Soomes: tarbijatest saja kilomeetri kaugusel asuv terminal ei ole kuidagi kehvem lahendus kui kümne kilomeetri kaugusel asuv terminal. Oluline on see, kas koostööpartner on usaldusväärne või ei.
Tänane lahendus on pealegi Eestile soodsam nii majanduslikus mõttes kui ajaliselt. Euroopa Komisjon on valmis investeerima Balticconnectorisse 75 protsenti, kuid terminali puhul on räägitud investeeringutest suurusjärgus 5-30 protsenti. Kui gaasitoru jaoks saab Euroopa Ühendamise Rahastust (CEF) toetust taotleda juba järgmise aasta kevadel, siis regionaalsele terminalile vahendite küsimine võiks toimuda hiljemalt 2017. aastal. Pole välistatud, et kui soomlased ei saa selleks ajaks regionaalse terminali jaoks raha taotleda, on meil uuesti võimalus seda teha.
Sõltumatus Venemaast
Eesti eesmärk on olla osa suuremast, ideaalis Soomest Poolani ulatuvast gaasiturust. Igasuguste investeeringute puhul tasub arvestada ka mahtudega. Eesti aastane gaasitarbimine on tasemel 0,6 miljardit m3 aastas, Balti riikide gaasitarbimine tasemel 5,5 miljardit m3. Soome aastane gaasitarbimine on tasemel 4,5 miljardit m3 aastas.
Soovime saavutada gaasi varustuskindluse juhuks, kui peaks tekkima mingisugune tehniline katkestus. Ühisturu korral pole ühte riiki võimalik gaasivarustusest välja lülitada. Ehk kui Leedus on olemas veeldatud maagaasi ujuvterminal, Soome tuleb regionaalne LNG terminal ning Eesti on ühendatud mõlemaga, saame ka oma energiasõltumatuses kahekordselt kindlad olla. Kuna Soome LNG terminal saab hakata ostma gaasi üle maailma, jõuab Balticconnectori kaudu meilegi Venemaast sõltumatu gaas.
Gaasil on täna Eestis kasutamata potentsiaali, samas kui maailmas on gaasituru areng olnud kiire ja selle osatähtsus kasvanud. Gaasituru arendamisel on seega kaks peamist eesmärki. Esiteks turu tegelik liberaliseerimine ehk konkurentsi tekkimine, et tarbijal oleks võimalus vabalt tarnijat valida. Teiseks varustuskindluse ja julgeoleku tagamine – lisanduvad täiendavad tarnijad (LNG terminali kaudu) ja täiendav ühendus, Balticconnector Eesti ja Soome vahele.
Eesti riigi positsioon on gaasiprojektide arendamisel olnud algusest peale – juba siis, kui Juhan Parts oli majandusminister –, et Baltimaade, Soome ja Euroopa Komisjoni koostöö peab käivitama regionaalse gaasituru. Selle eelduseks on alternatiivse gaasiallika (või mitme) lisandumine, üksteisega seotud taristuprojektide elluviimine ja tururegulatsioonide ühtlustamine.
Energiajulgeoleku tagamisel ei ole Eesti üksi. Oluline on seista Euroopa Liidu ühtse energiapoliitika eest, mistõttu on vajalik, et energeetika hankeid korraldatakse liiduüleselt.