:format(webp)/nginx/o/2017/11/30/7363613t1h0a4c.jpg)
/nginx/o/2010/02/04/307107t1h5317.jpg)
Kinnisvaraarendajad krutivad uut buumi. Juba. Iseasi, kas see välja tuleb, ent üritus kinnisvara hinnatase pealinnas ühe hoobiga buumiaegsesse tagasi tõsta on tõsine.
Risto Berendson: kas lollide lõks või uus buum?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Palgad on inimestel kriisiaegsed, kuid kinnisvarahinnad buumiaegsed. Kõik see juhtus märkamatult, vaevalt mõne kuuga olid hinnad tõusnud kolmandiku võrra.
Korterelamu omahind jääb Tallinna kesklinnas sõltuvalt krundi asukohast vahemikku 13 000 – 16 000 krooni ruutmeetrilt. Kesklinna piirkonda on kerkimas umbes paarkümmend uut kortermaja.
Odavamatel neist algavad hinnad 23 000 kroonist ruutmeetri eest. Ent enamiku eest küsitakse 28 000 – 35 000 krooni. See tähendab, et iga ehitamise peale kulutatud miljoni eest küsib arendaja endale tasku teist. Priskelt küsitud.
Olen nõus, et uute korterite n-ö laojääk on sisuliselt nullilähedane ja turul on tekkinud nõudlus. Ent kui arvestada, et aasta jooksul kerkib ainuüksi kesklinna üle 400 uue korteri, siis ei ole jutt olematust laojäägist enam argument. Vähemalt lähema poole aasta lõikes.
Pealegi on ostujõulisi leibkondi viimaste aastate palgakärbete tõttu jäänud mitu korda vähemaks ning nemadki on valdavalt end juba laenudega sidunud.
Ostmine on puhas psühholoogia. Kui inimesele rääkida juttu, et müük läheb sellise hinnaga väga hästi ja kohe-kohe on kõik uued korterid otsas ning uusi võimalusi enam ei tulegi, sest pole enam, kuhu ehitada, siis rumaluke võibki uue elamispinna eest hingehinda maksta.
Kui neid rumalaid on palju, siis on meil uus buum kiiresti käes. Mis tähendab, et inimesed ei ole äsjasest mullist sisuliselt midagi õppinud. Ja lollide käest tulebki raha ära võtta, see on kuldne ärireegel.
Kas inimesed ongi nii rumalad, et ollakse nõus ulmehindu maksma? Või jätkub neil julgust ja mõistust kirvehinna küsijatele seekord trääsa näidata.
Maailmapraktika näitab, et kinnisvara ruutmeetrihind peaks laias laastus vastama selle piirkonna elanike keskmisele kuusissetulekule, mis Harjumaal oli esimeses kvartalis alla 14 000 krooni. Eesti kohta oleks see võimatult odav.
Ent kui lähtuda loogikast, et Pariisi kesklinnas sadakonna ruutmeetri suuruse kõrgete lagede ja rõduga korteri eest küsitakse Eesti rahas neli miljonit krooni ja meil Tallinnas sama suure, kuid madalate lagedega eurokorteri eest vaid miljon vähem, siis on kuskil midagi valesti.
Sest üks on armastuse pealinnaks kutsutav maailmalinn koos maailma kõige kallimate hotellihindadega ja teine nurgatagune väikelinn, mida tuntakse võõristust tekitavate Tallinna vürtsikilude ja selle järgi, et talviti valitsevad siin eurooplaste jaoks uskumatud külmakraadid. Kummas linnas teie kinnisvara ostaksite?