Slaidid pakkusid vanasti ainukest värvijäädvustust

Nõukogudeaegsete diapositiivide säilimisel mängib oma rolli ka see, kui palju neid omal ajal projektoriga näidati. Foto: Sander Ilvest / Postimees

Kuigi slaidide näol oli omal ajal tegemist defitsiidiga, olid need pikki aastaid väga populaarsed pereajaloo talletamisel. Nii on paljudes kodudes siiani alles karbid diapositiividega, mida seinale näidata.

Esimesi diapositiive hakati Eestis kasutama juba enne Teist Maailmasõda. Must-valgetest klaasist slaididest komplekteeriti erinevate eluvaldkondade õppematerjale, mida sai slaidiprogrammina vaadata. Filmiarhiivi fotokogu juhtivspetsialist Sten Oja ütleb, et Eesti muuseumites leidub sellest perioodist ka esimesi värvilisi materjale.

Slaididele pildistamine muutus populaarseks 70ndatel ja sai läbi 90ndatega, kui Eestisse jõudis mujal maailmas juba ammu kasutusel olnud klassikaline minilabori teenus.

Nõukogude Eestis kasutati valdavalt Ida-Saksamaalt pärit ORWO slaidifilme. Staažikas fotograaf Peeter Langovits teab rääkida, et Vene tehase Svema filme kasutati ka, kuid kuna selle kvaliteet ei kannatanud kriitikat, oli see üpris vähelevinud.

«Kuna laboreid, kes pakkusid teenustööna inimestele värvilisi pilte, oli alla kümne, siis ainuke võimalus värvilisi kujutisi saada, olid diapositiivid,» räägib Sten Oja. Diapositiivi tegi lihtsamaks ka see, et slaidi ei pidanud enam suurendama.

Kodus slaide ei ilmutatud – viidi laborisse või mõne tuttava fotoamatööri juurde. Kuigi müüdi ka eraldi ilmutuskomplekte, oli see suhteliselt keerukas protsess ja nõudis eelnevaid fototeadmisi.

Nõukogude ajal oli tavapärane, et inimestel oli kodus diaprojektorid, millega sai suurelt seina peale pilti näidata ja selle jaoks olid slaidid kõige sobilikumad. Slaididele jäädvustati palju pere- ja reisipilte, mistõttu oli neid hea projektoriga teistele seina peal näidata.

Langovits ütleb, et projektoriga slaidide näitamine ka valdav põhjus mis neid omal ajal ka kahjustada võis – soojus, mis slaidile sattus, tegi selle kõveraks. Seetõttu võib nüüd slaidi sisse skanneerides võib selle teravus kannatada.

Kuna aja jooksul slaidide värvid hakkavad muutuma ja ei püsi kaua, aitab nende skaneerimine ja digitaliseerimine neid päästa. Praegune tehnoloogia võimaldab ka värve ja tihedust korrigeerida vajaduse korral.

Kel endal olemas arvuti ja natuke raha, siis saab koju osta universaalse skänneri, millega on võimalik skanneerida nii fotosid kui filme. Nende tehnilised näitajad ei ole nii head, kui eraldiolevatel filmiskänneritel, kuid koduseks otstarbeks on nad Langovitsi hinnangul sobivad. Muidugi on neil skanneritel ka omaette hinnaklass – algavad nad 1500 eurost.

Kellel vanemaid slaide vähegi on, soovitab staažikas fotograaf nad kiiresti sisse skanneerida – enne kui nad kusagil nurgas hukka saavad!