Kas välimus on oluline: lugejad kirjeldavad oma kogemusi teenindajatega

Lugejate hinnangul ollakse vastutulelikumad kenasti riides oleva kliendi suhtes. Foto: SCANPIX

Suurem osa lugejatest on kehvemini riides olles kogenud teenindajate ükskõikset või isegi ebaviisakat suhtumist.

Postimehe lugejad rääkisid oma kogemustest klienditeenindajatega, kes pole neisse nende välimuse tõttu just kõige paremini suhtunud. «Olen väga tihti tajunud teenindajate tõrksust, kui kehvemini riides olen. Käin nädalavahetustel suures keskuses toidupoes. Lähen sinna tihti sassis juustega, meikimata ja pigem ikka jope kui mantliga. Vahel tuleb meelde, et peaks näokreemi ja muud nodi ka ostma, kuid see, kui ükskõiksed teenindajad on, tekitab masendust. Samas, kui lähen nädala sees kenas töörõivas, meigitult ja mantliga, siis siblivad kõik mu ümber, et leiaksin parima kreemi. Antakse ka näidiseid kaasa,» kirjutas Liina.

Mitmeid näiteid toodi ilutooteid müüvate kaupluste kohta. Paar aastat tagasi tavalistes riietes Kristiine I.L.U. poodi külastanud lugeja meenutas, et plaanis sealt osta kõige heledamat puudrit ja tahtis teenindajatelt nõu küsida. «Kui nende poole pöördusin, vaatasid nad mind põlgusega. Aga siis astus sisse üks daam, kes kandis kasukat. Mõlemad teenindajad jooksid kohe tema juurde, et ehk ostab miskit. Lõpuks lahkus too daam poest ilma, et oleks midagi ostnud. Samuti mina, sest mind koheldi kui kõntsa, kuigi olin eelnevalt otsustanud, et ostan just sealt.»

Üks lugeja lisas, et vanade teksadega ei julge ta näiteks Kaubamaja Ilumaailma üldse minna, kuna sellisena tundub isegi sealt läbikõndimine kuriteona, rääkimata toodetega tutvumisest.

Mõned lugejad, kes ei löö end tavaliselt poodi minnes üles, on märganud, et müüjad sageli ignoreerivad neid. Mõnele on see vägagi meeltmööda, kuna nii saab rahus poes ringi vaadata. Ent on neidki, kes on hakanud seetõttu asju soetama pigem veebipoodidest.

Põrnitsevad turvamehed

Paljud tõid ka välja, et on saanud turvatöötajate põrnitsevate pilkude osaliseks, kui nad on poodi kehvemates riietes sisenenud. Teinekord on neile isegi järele jalutatud. «Mind on turvatöötajad hoolsasti silmas pidanud, kui olen matkariietes poodi läinud,» tõi üks lugeja näite.

Teine meenutas, et kui ta ükskord perega metsas seenel käis, meenus neile tagasiteel linna, et kodus pole midagi süüa. Nii peatusid nad ühe Comarketi ees. «Kõndisin riiulite vahel, nagu ma olin, dressipükstes ja kummikutes, ning valisin leiba, piima ja grillkana. Kogu selle aja käis mul turvamees järel, suur võtmekimp peos, mida ta lakkamatult mu selja taga kõrva ääres nii valjusti kõlistas, kui jaksas. Kui häirituna tema suunas vaatasin, astus ta veelgi lähemale ning õgis mind ebaviisaka pilguga. Umbes, et kaltsakas, mine siit ära! Olin seenelt tulnud ja mul polnud tõesti aega kodust läbi sõita, et seal sukad toidupoodi minekuks jalga tõmmata, näljased lapsed ootasid ju autos. Rohkem pole ma sellesse poodi oma jalga tõstnud.»

«Suurte ketipoodide turvameeste puhul kehtib, et kui näed välja vaene, siis käiakse sul kannul ja selgelt jälgitakse iga su liigutust. Kui tundud aga rikas olevat, siis korra vast märgatakse, aga rohkem ei huvita kedagi ja kusjuures turvameestele mõjub ka nahktagi kandmine millegipärast punase lipuna,» nentis veel üks lugeja.

Välimuse olulisus autopoodides

Paljude näited puudutasid ka autopoode, kus välimus mängivat vägagi suurt rolli. «Tahtsime abikaasaga uut autot osta, idee tuli linnas olles ja seega ei olnud me ennast ka paremini riidesse sättinud. Amservis vaatas poisike meid lihtsalt üle õla ega tegelenud meiega. Elke Autos oli aga tark tegelane ja nii ta meile sel päeval ka auto müüs, lisaks muidugi veel hulga lisavarustust. Oli professionaal ja väga meeldiv teenindaja,» kirjutas lugeja.

«Mitu head aastat tagasi tulime pojaga suvilast ja autopood jäi teele. Kuna oli plaanis autot vahetada, siis astusime sisse. No ei haakunud keegi minu sooviga. Olin küll suvilast tulnuna n-ö vabaajariietuses, kuid tagasihoidlikud ehted on mul üldiselt väärismetallist ehtsate kividega. Astusimegi ärist välja teadmisega, et minu raha siin ei vajata ja istusime autosse,» muljetas teine.

Kord Tartus ühelt autoturult sõidukit otsinud mees meenutas, et kui müüja proovisõidule kaasa tuli, ei seletanud ta midagi, istus kui tumm kõrval. Kui sõit tehtud sai, läks mees sisse hinnast rääkima, kuid sealne suhtumine jättis soovida. «Küsisin, kas hinnast (ca 265 000 krooni) alla ka saab. Vastati, et kuna võtan liisingusse, siis eriti ei saa. Ütlesin siis, et ostaks kohe välja. See, kuidas suhtumine muutus, on uskumatu. Siiani ajab naerma. Teine seik oli ka ühes autoesinduses, kuhu ühe auto hooldusesse viisin. Oli hommik ja riietusele eriti tähelepanu ei pööranud. Seisin siis leti ees oma kümme minutit - kõik olid ninapidi arvutis, ehkki ühtegi klienti ei olnud. Kui õhtul autole järele läksin, oli mul valge särk ja lips ning miskipärast sain kohe löögile,» kirjutas ta.

Üks rääkis loo, kuidas kunagi tuli Raadi turule vanamees, jalas kummikud ja Marati dressipüksid, õlal seljakott. Läks vaatas 250 000 kroonist mersut ja küsis proovisõitu. Müüja keeldus. Läks siis teise müüja juurde teist sama kallist mersut uudistama. Müüja läks proovisõidule. Teised müüjad naersid, et on ikka loll, raiskab oma aega ja kütust. Tagasi tulles võttis vanamees seljakoti seljast ning küsis, kas maksab kohe ära. Seljakott oli raha täis.

Lugejate seas leidus neidki, kes pole teeninduse kvaliteedis vahet märganud, ükskõik, kas nad on siis poodi läinud dressides või pidulikult. Mitmed leidsid, et pigem vaadatakse kliendi üldist suhtumist teenindajasse, mitte niivõrd seda, kuidas ta välja näeb.