Alar Tamming otsib, mis on elus tähtis

Alar Tamming Foto: Liis Treimann

Eesti esimese valuutavahetusfirma abil endale Eesti rikaste edetabelis kõrge koha kindlustanud Alar Tamming ei taha rahast ega kullast eriti rääkida, sest nüüd paeluvad teda hoopis muud, palju vaimsemad teemad.

Kui Tavidi kontorihoone ees Tallinna kesklinnas Aia tänaval fotograafiga autosid uurime, tabamaks firma suuromaniku Alar Tammingu oma, jääme kimpu. Ega’s ometi see uhke Ferrari? Ei, kindlasti pole ta nii edev, nii et pigem mõni soliidne ja praktiline maastur, avaldan arvamust. Sest tean, et välisele eelistab mees juba mõnda aega sisemisi väärtusi.

Tegelikult saabub Tamming kohtumispaika jalgsi, meenutades oma punaste teksade, sportliku jope ja ümmarguste prillidega pigem mõnd kunstnikku kui tõsist ettevõtjat. Ta ei taha ka, et pildistaksime teda kontoris kulla keskel, sest ütleb, et Tavex – nii kõlab Tavidi rahvusvaheline nimi – hõlmab tema ajast väga väikese osa.

Tegelete nii paljude asjadega. Kelleks ennast ise peate?

Ma ei pea end mitte kellekski. Olen see, kes olen. Olles uurinud inimese arengut, võin öelda, et inimesed kipuvad sageli samastama ennast oma ametiga, ja mida kõrgem koht, seda enam.  Teiseks samastatakse ennast oma perekonna või huvialaga. Näiteks samastab professor ennast oma õpikuga, laulja oma häälega. Mina püüaks sellisest samastamisest lahti saada. Kui küsitaks, kes ma olen, ja ma vastaks, et olen Alar, siis oleks seegi vale, sest Alar on mu nimi. Kui pean loengut, siis olen lektor, praegu olen intervjueeritav, lastega koos olen isa. Rolle on tuhandeid.

Kunagi peeti teid kõvaks kullaärimeheks.

Toona oli mul kirurgi sündroom – kirurgile tundub ka, et kõik muudkui murravad luid. Mulle tundus, et kogu maailm vahetab valuutat ja teeb äri ning et see on kõige tähtsam. Tegelikult on maailmas veel väga palju muid asju.

Tavidil läheb hästi ja ta ei vaja enam, et ma hommikul uksed lahti keeran ja õhtul signalisatsiooni peale panen. Usun, et see äri sai edukaks seetõttu, et kui alustasin, ei teadnud ma majandusest midagi ja tegutsesin intuitsiooni ajel. Mind häirib, et tänapäeval räägitakse nii palju kasumist. Laevafirma eesmärk ei saa olla kasum – selle eesmärgiks on viia inimesed ühest kohast teise. Samuti on restorani eesmärk inimestele süüa anda. Ka Tavidi eesmärk pole kasum, vaid anda inimestele võimalusi oma raha säilitamiseks, nii et see kriisi ajal alles jääks.  

Praegu pakuvad mulle märksa enam huvi inimeste psühholoogia ja areng ning muutunud teadvuseseisundite kasutamine arengu huvides. Inimesed on aegade algusest kasutanud teadvuse seisundist välja saamiseks eri meetodeid. Meil on selleks olnud alkohol ja tubakas, kuid on veel ka sellised iidsed meetodid nagu meditatsioon või jooga, higitelk või hõljumispaak.

Olite edukas ärimees. Kuidas teist äkki psühholoogiamagister sai?

Eks ma tegelen äriga edasi, aga igal inimesel on ju ka mõni hobi. Tegelikult lugesin psühholoogiaraamatuid juba 15–16-aastaselt, ja kui olin 19, käisin kaks aastat kultuuriülikoolis seda ala ka õppimas. Inimese vastu on mul huvi kogu aeg olnud. Tegelikult on palju asju meile peale pandud ühiskonna ja vanemate poolt. Tallinna Polütehnilisse Instituuti toiduainekeemiat õppima läksin isa Valduri soovitusel, kes oli tollal üks Automi juhte. Ema oli mul koolis inglise keele õpetaja.

Oma psühholoogia magistritöö teemal «Ajulainete uurimine muutunud teadvuse seisundite ajal vabastava hingamise seansil» kaitsesin Tallinna Ülikoolis. Tegu on spetsiaalse hingamismeetodiga, kus inimene hingab tund aega hästi kiirelt, nii et see sarnaneb hüperventilatsiooniga. Selle tulemusel läheb inimene teisenenud teadvuse seisundisse. Minu uuring näitas, et sel ajal puudub inimese loogiline, ratsionaalne mõtlemine. Sellest välja tulles on mõtlemine palju selgem ja inimene saab oma eluga paremini hakkama.

Tean, et loete kohutavalt palju ja toetate ka psühholoogiaalase kirjanduse väljaandmist. Mis on viimane raamat, mida lugesite või loete?

Alustasin äsja Tavidi soovitatud raamatu «Vasaku poole varjus» lugemist. See on Tony Wrighti ja Graham Gynni uurimus inimaju evolutsioonist. Meie aju on ju üles ehitatud ainult vasakule ajupoolkerale, parem on sama hästi kui välja surnud. See pärsib meid ja võtab ära loovuse. 90 protsenti mõtetest, mida iga päev mõtleme, on tegelikult samad, mida oleme eelmisel päeval mõelnud, need ei vii meid edasi. Et jõuda uute mõteteni, ongi vaja muutunud teadvuse seisundeid.

Loen hästi palju, sest enne mind on tuhanded suurvaimud oma mõtted kirja pannud ja mulle meeldib neist osa saada. Lugemine on olulisem, kui me eales arvata oskame. Kui ma igal õhtul võtan lugemiseks 35 minutit, siis loen nädalas 200 lehekülge ja aastas 52 raamatut. On ju ka neid, kes pole keskkoolist saadik ühtki raamatut lugenud. See, et praegused noored enam ei loe, näitab, et ühiskond on suure kriisi lävel.

Mis see transpersonaalse psühholoogia assotsiatsioon on, mille asepresident te olete? Teised psühholoogid vist seda kuigi tõsiselt ei võta?

Inimesed suhtuvad negatiivselt sellesse, millest nad aru ei saa. Tegu on psühholoogia vooluga, mis tegeleb piiriüleste teemadega, millega akadeemiline psühholoogia veel ei tegele. See huvitab paljusid teadlasi üle ilma. See psühholoogiaharu väidab, et inimene ei ole ainult suvalises ruumipunktis kokku saanud mateeria, vaid tal on ka hing, ja et mõtlemine pole meie ainuke funktsioon. Mina usun, et inimene ei ole universumi tipp ja eksisteerivad meist kõrgemad jõud. Kas seda kutsuda jumalaks või millekski muuks, on igaühe enda asi.

Ma ütleks, et psühholoogia on tänapäeval kriisis. Selle ala lõputööd meenutavad statistilisi aruandeid. Näiteks kui saame teada, et odaviskajate depressioon on suurem kui kettaheitjate oma, siis mida sellega peale hakata? Sisulistest asjadest, nagu näiteks inimese arengu kõrgemad etapid ja eriti see, kuhu me areng peaks liikuma, eriti ei räägita.

Maailmas on kolm asja, mida me ei tea. Esiteks, kuidas tekkis teadvus, teiseks, kas eksisteerivad teised dimensioonid, ja kolmandaks, kust me tuleme ja kuhu läheme. Inimkond on 6000 aastat tagasi järsku tekkinud tühjalt kohalt. Oleme nagu peatükk mingi raamatu keskelt. Me ei tea, kust me tuleme ja kuhu me läheme. Me ei tea, kus tahame olla 100 või 200 aasta pärast. Kas peaksime kokku hoidma või hoopis tähtedele lendama?

Kui keegi ütleb, et tema elu eesmärk on raha teenimine, asjade ostmine ja turvalisuse otsimine, siis on see minu jaoks väga kummaline. Kahjuks enamik inimesi sellega tegeleb. Juba Erich Fromm on öelnud, et kui me ei tea, kes me oleme, siis asendame selle millegi omamisega ja asjad muutuvad meie osaks. Olemine on liikunud omamise peale ja omamine omakorda näivuse poole. Me tahame näidata, et midagi omame: võtame laenu ja ostame autosid, mängime mänge, kus kaugeneme iseendast. Loomulikult lõpeb see kollapsiga.

Teil on korter Tallinna vanalinnas, riietute moekalt, kannate head kella ja sõidate kalli autoga.  Kuidas see omamise mahategemise teooriaga kokku läheb?

Jah, kell maksis 46 eurot, aga üldiselt on tõesti nii, et inimene eelistab olla pigem soojas kui külmetada, tahab, et töökoht oleks kodule lähemal kui kaugemal, et riided oleksid pigem puhtad kui mustad ja sõbrad pigem toredad kui tigedad. Loomulikult eelistan minagi paremat. Kui keegi võtab meelega mõne halvema asja, siis ta tavaliselt tahab kellelegi midagi näidata. Ma ei näe sel mõtet.

Pean õigeks ka seda, kui inimesed toituvad tervislikult. Masstootmine on leiutanud maitsetugevdajad, mis annavad ajule info mingi aine saamise kohta – näiteks et Fantas on apelsini, mida seal tegelikult pole. Organism valmistub saama vitamiine, mida ta ei saa, ja kõik läheb segi. Toetan tervisliku toitumise põhimõtteid, samuti liikumist.

Kurb on see, et enamik tavainimesi elab poolpatoloogilises transiseisundis. Oleme mõjutatud massikultuurist, televisioonist ja meediast ja selle tagajärjel pahatihti kaotanud ühenduse iseendaga. Toimime selle nimel, et teiste heakskiitu pälvida. Inimkond on jõudnud ummikusse, sest lõhe mõtete, tunnete ja iseenda olemuse vahel kogu aeg suureneb.

Kuna tsivilisatsioon on läinud ülikeerukaks, siis inimesed tegelikult juhmistuvad. Ellujäämiseks pole enam vaja keeruliselt mõelda, et asjadest aru saada. Leiab aset vaimne taandareng ja sinna ei saa parata.

Oswald Spengler, kes on uurinud seitset tsivilisatsiooni, ütles juba aastal 1920, et lääne tsivilisatsioon on ületanud oma tipu ja on allakäigul, mis kestab üle paarisaja aasta. Seda iseloomustab rahva koondumine suurtesse linnadesse, põllumajanduse hääbumine, enesetappude kasv ja seksuaalse mitmekesisuse suurenemine. See ei tähenda aga, et inimkond peagi välja sureb, sest tehnoloogia areneb hooga edasi.

Majanduses toimuv on samuti teie huvisfääris. Lühidalt, mis on teoksil?

Esimest korda läheb kriisi kogu inimkond. Ka majandusteadlased on praegu natuke omadega sassis ja üritavad prognoosida prognoosimatut – tuhanded majandusinstituudid ei näinud ette 2008. aasta kriisi ja keegi ei taha näha ees seisvat veelgi suuremat kriisi. Teadlasi, kes räägivad süvaprobleemidest, ei kuulata.

Meie üliefektiivne pangandussüsteem on samas ülihabras. Kust on meie rahasüsteem pärit? See on tehtud pärast Vietnami sõda 1971, kui Ameerika oli sisuliselt pankrotis. Juba 40 aastat on käimas eksperiment, kus raha ei ole mitte millegagi tagatud. Kahe tuhande aasta kohta on see esimene kord ja see viibki meid krahhi. Finantskriis on juba käes, see läheb üle majanduskriisiks, pärast seda tuleb poliitiline, järgneb sotsiaalne ja ilmselt ka kultuuriline kriis. Ühiskonna alustalad pööratakse pahupidi ja maailm läheb sellisesse kriisi, milletaolist pole varem olnud. Ma ei taha siiski kedagi hirmutada ja seepärast ütlen, et lõpuks läheb kõik hästi. Inimeste teadlikkust tuleb tõsta.

Kaose teooria ütleb, et on võimalik, et pärast suurt krahhi korrastub süsteem kõrgemale tasemele või laguneb koost. Eestis puudub praegu partei, mis ütleks, kuidas tuleks selleks kriisiks valmistuda ja mis saab edasi. Kõik need majandusprognoosid on hullumeelsus. Sellega on nagu ilmaga, et ennustada saab ainult homset. Tegelikkus on määramatu ja see hirmutab. Aga kui kriis on ületatud, siis hakkame jälle paremini elama.

Olles reisinud enam kui 70 riigis ja selle peale mõelnud, võin öelda, et Ameerika ja Euroopa on selgelt hääbuvad ühiskonnad. Praegune lääne positsioon põhineb naftal, mille hulk on aga piiratud. Tõenäoliselt võtab Hiina maailmas juhtkoha uuesti üle, nagu see oli ka 200 aastat tagasi.

Positiivse poole pealt tahan öelda, et me elame kindlasti paremini kui meie miljonid esivanemad: magame pehmemas voodis, sööme kvaliteetsemat toitu, kuulame paremat muusikat ja näeme paremat kunsti. Kõik eestlased elavad maailma nii-öelda viie protsendi ülemises osas. Meie vaesed elavad ka paremini kui enamik maailma vaeseid, selles pole kahtlust.

Kuidas mediteerimise, jooga ja õige hingamise juurde jõudsite? Teete ju nüüd ka väga populaarseid holotroopse hingamise koolitusi.

Kusagil 2000. aastal lendasin USAs ühelt ärikonverentsilt teisele ja lugesin lennukis Newsweeki. Seal kirjeldas üks väga edukas ameerika ärimees salarelva, mida teistel ei olevat. Nimelt mediteeris ta iga päev 40 minutit suletud ukse taga. Hakkasin uurima ja sain teada, et meditatsioon on üks võimalusi muutunud teadvuse seisundisse minekuks.

Peaaegu kunagi ei tule inimestel suurepärased ideed koosolekulaua taga. Enamasti sünnivad need kas saunalaval või metsajooksu tehes. Võin kinnitada, et kõik minu uued ärimõtted on tulnud tööst eemal rahulikus miljöös. Tööl töötavad üksnes beeta-ajulained ja loovad ideed ei saagi tekkida. Psühholoogid on kindlaks teinud, et loovus pole inimestele loomuomane – see tähendab uudsust, põhjustab ebakindlust ja selle vastu hakatakse võitlema.

Kuidas suhtute arvamusse, et kõrgemale teadvuse tasemele saab teatud aineid tarvitades?

Ehkki minule pakuvad huvi teised võimalused, ei saa ma seda ka eitada. Näiteks Albert Hofmann, kes leiutas LSD, oli oma 102. eluaastal väga selge mõtlemisega, ja on hüpotees, et aine tarvitamine võis sellele kaasa aidata. Ta oli väga pettunud, et valitsused tema geniaalse avastuse kalevi alla panid.

Praegune ühiskond on täiesti imelik, kiites heaks selle, et meile antakse sisse keemilisi aineid, ja mõistes hukka taimed, millega inimesed on koos olnud tuhandeid aastaid. Näiteks kanepit tunnustas 30 parema ravimtaime seas juba Hiina meditsiin. Selle keelamiseks kasutati nimetust «marihuaana», et oleks justkui mingi imelik mehhiklaste toodud asi. Tegelikult on tegu tavalise põllumajandusliku taimega, mis ei peaks keelatud olema. Inimese keha kuulub talle endale ja tal peaks olema õigus taimedest teed teha. Selliseid taimi on paljud rahvad tuhandeid aastaid tarvitanud.

Teil on neli last. Kui palju nendega suhtlete?

Kõige vanem tütar Triin on 24-aastane ja õpib Austraalias ülikoolis, Teisi sai tänavu Cambridge’i ülikooli sisse. Kaks väiksemat on kümnene Tauri ja kaheksa-aastane Teeli, kes käivad veel siin Rocca al Mare koolis. Isadepäeval käisime koos kinos ja linna peal aega veetmas. Tegelen nendega nii palju kui võimalik. Ega seda aega palju ei ole, sest olen päris palju Eestist eemal, kas siis mõnel teaduskonverentsil või reisil. Suvel veedame palju aega Pärnu lähedal Rannametsas, kus on mu isakodu.

Olete loenguid pidanud ka igivanal teemal, milleks on armastus. Mis see armastus on?

Armastus on hästi oluline. Üks elu suurimaid ülesandeid on sobiva partneri leidmine, kellega koos lapsi kasvatada. Armastust võib kogeda korduvalt – ühe uuringu kohaselt armub inimene elu jooksul kuus korda. Kui küsite minu kohta, siis kolm korda olen seda kindlasti kogenud. Olen saanud elus pettumusi ja ka teistele neid tekitanud, aga saanud ka palju rõõmu ja seda teistelegi teinud. Olen elanud samasugust elu nagu enamik.

Mis puutub homoseksuaalsusesse, siis tavaliselt jõutakse psühhoanalüüsis selleni, et varastel eluaastatel on olnud mingi eriline kogemus. Näiteks on 5–6-aastasele poisile pandud selga tüdrukuriided. Lapses tekivad tundmatud emotsioonid ja hilisemas eas seostub see seksuaalsusega, aga sündmus ise jääb alateadvusesse. Nähtuse ametlik tolereerimine tähendab minu jaoks ühiskonna allakäiku. Tekib küsimus, kust selline pooldamine alguse sai. Mulle tundub, et see on viimastel aastatel hästi peente massimeedia manipulatsioonidega peale surutud.

Lõpetuseks oskate kindlasti öelda, mis on õnne valem.

Õnn on see, kui tunned elu õnnelikema hetke ära enne, kui see möödas on.

Alar Tamming

Sündinud 1963

Tallinna 8. keskkool 1970–1981

TPI ühiskondliku toitlustamise organiseerimine, insener-tehnoloog 1981–1986

Klementi söökla juhataja, Tallinna videokeskuse direktor 1986–1992

Tavidi omanik ja juht alates 1992

Tartu Ülikool, psühholoog 1999–2004

Tallinna Ülikool, psühholoogia teadusmagister 2005–2007

Õppinud Saksamaal kolm aastat holotroopse hingamise juhendajaks

Valgetähe IV klassi orden 2006

Meeskondlik Eesti meister ja viiekordne noortemeister lauatennises

Eesti Transpersonaalse Psühholoogia Assotsiatsiooni asepresident

ARVAMUS

Urmas King, sõber

Alari iseloomustamiseks peaks kirjutama raamatu, sest ta on nii mitmekülgne inimene. Kui mõne eesmärgi püstitab, siis selle ka saavutab. Näiteks otsustas ta keskkooli lõpus, et tahab minna ülikooli, ja tegi kõik lõpueksamid viitele. Kui otsustas, et tahab lauatennises kuldmedalit, siis selle ka sai. Tavidi tippu viimiseks töötas ööd ja päevad ja saigi rikkaks.

Alar on jäänud sõpradele lihtsaks ja heaks inimeseks. Ta on paljusid aidanud, kuid ei soovi, et sellest räägitaks. Lastega tegeleb palju. Temaga on huvitav koos olla – anekdoote puistab varrukast ja iga asja kohta on tal oma arvamus. Alati on hea meel temaga kokku saada.