/nginx/o/2010/08/12/416834t1h8de1.jpg)
Kõige raskem aeg tööturul on möödas ja lähiaastatel näeme koos majanduse taastumisega ka olukorra paranemist tööturul, kirjutab Eesti Panga ökonomist Natalja Viilmann.
Tööturu näitajate valud ja võlud
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Möödunud majanduskriisi ning alanud taastumise ajal on toimunud tööturul palju muutusi. Kindlasti on kõige drastilisem olnud töötute arvu kiire kasv, mis jõudis 2010. aasta esimeses kvartalis 136 900ni. Lisaks töökohtadele vähenemisele aga on kiiresti muutunud nii tööpäeva pikkus, töötasu kui ka seadused. Neid muutusi on olnud vaja, et tulude kiire languse tõttu ruttu vähendada ettevõtete ja valitsussektori tööjõukulu ning kujundada tugevam alus tootlikkusel põhineva majanduskasvu taastumiseks lähiaastatel. Tööturu näitajate senine areng on olnud tsüklilise majandusarenguga kooskõlas ning järginud majanduse muutusi kahekvartalilise viitajaga. Seetõttu võib järjest kindlamalt arvata, et kõige raskem aeg tööturul on möödas ja lähiaastatel näeme koos majanduse taastumisega ka olukorra paranemist tööturul.
Buumiaastatel oli majanduse üks probleem palkade liiga kiire, tootlikkust ületav kasv. Hõivatud inimese kohta hakkas tootlikkus kasvama alles 2009. aasta neljandas kvartalis, kiirenedes 2010. aasta esimeses kvartalis 8,8 protsendini. Paljud ettevõtted on koondamise asemel vähendanud töötundide arvu, rakendanud osalist tööaega ning saatnud töötajad osaliselt tasustatavale puhkusele. Seetõttu oli tunnitootlikkuse langus väiksem ning majanduse arengule reageeriti kiiremini. Töötunni kohta arvestatuna hakkas tootlikkus kasvama juba eelmise aasta teises kvartalis (0,8 protsenti), kiirenedes kahes järgnevas kvartalis vastavalt 4,3 ja 8,0 protsendini.
Palgasurvega seotud pinged hakkasid järk-järgult vähenema juba 2008. aasta teisel poolel, aga kuni 2009. aasta kolmanda kvartalini, ehk kogu perioodi jooksul, kui majanduskasv pidurdus või langus kiirenes, jäi palgafondi kasv sellest kiiremaks või langus väiksemaks. Majanduslanguse pidurdumisel eelmise aasta lõpust säilis palgafondi kahekvartaliline inerts ning palgafondi langus muutus sisemajanduse kogutoodangu langusest sügavamaks.
Kiire majanduslanguse ajal osutus tööjõukulutuste kärpimise oluliseks võimaluseks töötundide vähendamine ühe hõivatud inimese kohta (osalise tööaja või palgata puhkuse abil). Selleta oleks hõive langus ja töötuse kasv olnud veelgi kiiremad ning sügavamad. Kui oletada, et töötundide arv hõivatud inimese kohta ei oleks kriisi ajal muutunud, kuid ettevõtted oleks kulusid pidanud ikka sama palju piirama, oleks töötute arv 130 000 lähedal olnud juba 2009. aasta esimeses kvartalis ning 2010. aasta esimeses kvartalis üle 167 000. Seega võimaldas osalise ajaga töötamine hoiduda koondamast sobiva kvalifikatsiooniga inimesi tööjõu keskmisest suurema alakoormuse hinnaga. Samal ajal aga pärsivad need samad tegurid majanduse taastumisel ka hõive kasvu, majandusolukorra paranedes saab lisada töötajatele töötunde ning uusi töötajaid alati kohe ei otsita.
Buumiaastatel oli hõive kasv eriti kiire tavapäraselt alaesindatud rühmade hulgas: naised, noored, eakad ning mitte-eestlased. 2009. aasta keskel olid need suundumused enamasti pöördunud: rohkem noorte, vähem naiste, eakate ning mitte-eestlaste jaoks.Suhteliselt kõige enam aga halvenes noorte (15–24aastaste) olukord: Eestis kasvas nende töötus aastaga 16 protsendilt 40,6 protsendile. Töötute noorte suur hulk on tõsine sotsiaalne ohutegur, sest nende pikaajaline tööpuudus võib tõrjuda selle vanuserühma tööturult.
Noorte tööpuudust peetakse eriti ohtlikuks selle pikaajaliste negatiivsete tagajärgede tõttu. Peale negatiivse mõju tulevastele palkadele ning võimele tööturul osaleda, jätab see tihti aastateks jälje noorte õnnetunnetusele, tööga rahulolule ning isegi tervisele. Noorte tööpuudus on enamikus OECD riikides 2–4 korda kõrgem kui vanemaealiste oma ning noorte olukorra halvenemine majanduslanguse ajal on olnud palju ulatuslikum.
Üldise hinnangu kohaselt tehti Eestis palju õigeid samme, mis võimaldasid kriisile paremini reageerida. Majanduskriisist väljumisel aga peab hakkama rohkem mõtlema pikaajalisemale ning jätkusuutlikumale arengule. Kahe kriisiaastaga kadus 102 900 töökohta, nendest enamik töötlevas tööstuses (43 700) ja ehituses (41 000). Majanduslangus on kõige enam mõjutanud eelnevalt kiiremini kasvanud ehitussektorit ning mitut töötleva tööstuse haru, mistõttu on suurenenud struktuurse töötuse ning selle pikaks venimise oht. Varasemast enam peab rakendama erinevaid meetmeid ümberõppeks ning struktuursete lõhede kaotamiseks. Lähiaastatel tuleb soodustada struktuurse tööpuuduse alanemist nii madalale kui võimalik.
Sellega seoses muutuvad ka väljakutsed majanduspoliitikas. Endiselt on olulisim sobiv makroökonoomiline poliitika ning jätkusuutlik eelarve. Ka tööturumeetmete rakendamisel tuleb silmas pidada, et eelarve on endiselt piiratud ning tööturupoliitika peab olema senisest tõhusam, sidudes meetmete rahastamise otstarbekuse saavutatava tulemusega. Kindlasti on oluline tõsiasi, et maksude osatähtsus tööjõu hinnas on Eestis suurem kui OECD keskmine ja kriisiaastatel on see kasvanud.
Vt ka Eesti Panga Tööturu Ülevaade nr 2/2010 kodulehelt