Kodune meierei sai alguse sinisest kasvuhoonest

Kui Olja Markova linnas elas, siis tahtis ta pidevalt kuhugi ära, kuid nüüd ei soovi ta päevakski oma majapidamisest lahkuda, sest kogu aeg on nii huvitav. Foto: Maarja Otsa

Viis aastat tagasi otsustas Siberis sündinud, kuid Eestis üles kasvanud noor naine Olja Markova, et kolib perega pealinnast maale elama ja alustab kõike otsast peale. Naise radikaalne elumuutus on viinud selleni, et nüüd tegutseb Kose vallas Kanavere külas väike kitsepiimameierei.

Linnas elades töötas Olja Markova projekteerimisfirmas ning tegeles kruntide ja katastriüksuste moodustamisega. «Nii kui seda linnalähedast krunti nägin, siis teadsin, et see ongi mulle,» rääkis ta praegusest talukohast. Raske südamega langetas naine otsuse, et tuleb töölt ära ja registreerib end töötuks, otsides hingerahu ja iseennast. Olja Markova abikaasal on oma transpordiettevõte ning mees toetas igati naise otsust ja lubas peret üleval pidada. «Kolm aastat ei olnud mul oma raha, kuid nüüd tänavu suvel tundsin esimest korda, et mu ettevõtmine saab jalad alla ning mu tooted maitsevad teistele.»

Olja Markova meenutas, et maale kolides ei mõelnud ta kordagi selle peale, et hakkab kitsepiimast tooteid valmistama, sest tal puudusid vastavad teadmised ja oskused. Aga et talle meeldisid kitsed, siis võttis naine need loomad majapidamisse ja nõnda tuli ka piim kuidagi ära kasutada. Nii hakkas ta erinevate kitsepiimatoodetega katsetama. «Kõik on õpitav ja tänapäeval on kogu info nii kergesti kättesaadav, kui teema huvi pakub,» nentis Olja Markova, pidades enda peamiseks õpetajaks internetti.

Praeguseks on ta kasvatanud juba oma bakterid jogurti tegemiseks ning valmistab kitsepiimast kümmet erinevat toodet – maitsestamata jogurtit, maasikajogurtit, mustikamaiust, maitsestamata toorjuustu, kolme sorti tarretist vadakust (mustika, punasesõstra, astelpaju), Skirit (määrdejuust), pehmet juustu ja vaniljepudingut.

Firma sünnipäevakingiks

2014. aasta on Olja Markova väikesele kodumeiereile olnud murranguline, sest tema tooted on hakanud järjest suuremale hulgale meeldima ning tal on tekkinud oma kindel püsiklientuur. Kõik viitas sellele, et kätte on jõudnud aeg luua ettevõte. Kuna naisel antud ajahetkel endal raha ei olnud, siis palus ta abikaasal sünnipäevaks kinkida riigilõivu tasumiseks vajamineva summa ning täpselt oma sünnipäeval, 4. märtsil registreeris ettevõtte AgroTurism OÜ.

«Praegu on täpselt nii, et kõik, mis ma teenin, selle kohe investeerin – kas ostan näiteks sügavkülmiku või mikseri,» kõneles Olja Markova, kuid uuest aastast loodab ta, et endalegi jääb rohkem teenistust kätte.

Kui ajas päris tagasi minna, sai kõik tegelikult alguse sinisest kasvuhoonest, mis pandi kohe pärast heina mahaniitmist keset tühermaad püsti. «Kui ma käisin end naabritele tutvustamas, siis piisas sinise kasvuhoone mainimisest ja kõik kohe teadsid,» meenutas Olja Markova algust uues kodukohas. Seejärel tulid küülikud, kanad, kitsed ning nende elamised.  Esimese suve veetis naine koos lastega ehitussoojakus ning järgnevad kaks talve rentis Oru külas elamist, sest suvemaja ehitus võttis aega.

Lapsepõlves unistas Olja Markova, et tahab saada endale hästi suurt krunti ja pisikest maja, tema unistus on täitunud. Ta elab praegu koos oma kahe lapsega (12-aastane poiss ja 9-aastane tüdruk) kuueteistkümne ruutmeetri suuruses majakeses, mille köök on eraelamus toidukäitlejana registreeritud. Abikaasa elab uue suurema elumaja valmimiseni veel linnakorteris. Kui suur elumaja valmis saab, tuleb praegusesse majakesse eraldi tootmishoone.

Kuldsete kätega leiutaja

Enamiku töövahendeid koduses kitsepiimameiereis on Olja Markova ise ehitanud, alates nõrutamise nõust ning lõpetades külmakastidega, milles laatadel kaup jahedas hoida. Tööde lihtsustamiseks välja mõeldud lahendused on sedavõrd nutikad, et Olja Markova pakuks tugevat konkurentsi Andrus Kivirähki loodud Leiutajate küla elanikele. Kui tal ei õnnestuks oma leiutistega võita küla kuulsamat leiutajat Oskarit, siis teised ta seljataks kindlasti.

Lisaks leiutamisele on naine kibe käsi ehitamises, tehes kohati meestelegi silmad ette. Tema kätetööna on valminud näiteks kilesaun, jänesepuurid, kanade suvila, laut vundamendist katuseni, sauna ahi, korsten ja uks. Kui kleenuke naine oma ehitisi tutvustab, näib esialgu uskumatu, et kõik need on perenaine enda kätega ehitatud.

Oluline on puhtus

Paljud inimesed kardavad kitsepiima erilist kõrvalmaitset ja sellepärast nad kitsepiimatooteid ei söö. «Ütleme nii, et minule on umbes kahesajast inimesest paar isikut öelnud, et nemad tunnevad mingit lisamaitset,» rääkis Olja Markova ja tõdes, et pigem imestatakse tema toodete puhul, kuhu on jäänud kitsepiimale iseloomulik «kasukamaitse». Tõepoolest, Maaelu Edendaja toimetuse jaoks olid Olja Markova kitsepiimatooted esimesed, millel pole kitsepiimale iseäralikku intensiivset maitset. Kuhu niisugune maitse jäi?

Olja Markova on veendunud, et maitsed jäävad puhtad, kui kitsed ja kogu tööprotsess on piinlikult puhtad. «Väga oluline on, et kitsed oleksid puhtad ja hästi hooldatud. Seejuures peab nende karv olema eriti puhas, sest läbi karva imbub kõik udarasse,» kirjeldas perenaine.

Kitsed annavad praegu 6–7 liitrit piima päevas, suve alguses headel päevadel isegi kuni 10 liitrit päevas. «Hommikune lüps läheb piimaks, pudinguks või pehmeks juustuks ning õhtul teen kuskil 3–3,5 liitrit jogurtit, millest osa läheb toorjuustuks,» kirjeldas Olja Markova.

Kanaveres asuva kitsepiimameierei tooteid saab osta nii Kose, Raasiku kui ka Kuusalu O.T.T-i

kaudu ning neljapäeviti transpordib perenaine oma kätetööd ka ise Tallinnasse.

Tulevikuplaanid

Väga suurt kitsekarja Olja Markova ei planeeri. Praegu kasvab tema talus neli suurt kitse, kaks väikest kitse ning jänesed ja kanad. «Tahan täpselt nii palju, et ma jõuan ise lüpstud ning kõik turustatud ja tehtud,» rääkis ta. Pigem unistab kitsetalu perenaine, et saaks omale kindlad suuremad kliendid nagu näiteks paar restorani. Selle soovi raames on Olja Markova käinud kahele peakokale enda tooteid tutvustamas. Tagasiside on olnud naise meelest positiivne. «Ühel juhul küsiti, et kus on see suurepärane kitsejuustu maitse. Vastus selle peale oli kiire tulema, et kui väga ebahügieeniliselt teha, eks siis tuleb see maitse ka,» muigas Olja Markova.

Teisel juhul kiideti jällegi AgroTurism OÜ toodete puhtaid maitseid, mis ei ole erinevate maitseainetega ära rikutud. «Mul ei ole saladusi, vaid üritan teha hästi lihtsalt ja võimalikult vähe erinevaid komponente lisada, » kirjeldas Olja Markova.

Uuel aastal loodab Olja Markova saada käima ka talu turismipoole. «Mulle väga meeldiks, kui oleks tootmine ja turism mõlemad,» avaldas perenaine tulevikuplaane. Juba praegu korraldab ta oma toodete väiksemaid degusteerimisi ja leiab, et selline lahendus olekski kõige parem, kui ta võtaks paar korda nädalas vastu mõne grupi, kes on maksimaalselt kaks kuni kolm tundi kohapeal. Seejärel saaks Olja Markova tegeleda toodete valmistamisega ning kõik tööd jõuaks ilusti tehtud.