Reisikindlustuse pealt säästmine võib jätta koduta

Ka tavaline luumurd võib võõrsil kaasa tuua ehmatavalt suure arve. Foto: AGE/Scanpix

Kulturist Argo Ader palub Facebookis abi nädalavahetusel Tais õnnetusse sattunud poja koju toomiseks. Välisministeeriumi kinnitusel on selliseid juhtumeid palju rohkem, kui avalikkuse ette jõuab, sest reisile minnes jäetakse mõnekümneeurone kindlustus tegemata.

«Ka siis, kui inimesel on eralennuk, ema on advokaat ja isa miljonär, tasuks enne reisi kindlustus teha, sest see säästab pereliikmeid rahamurest ja südamevalust,» rääkis välisministeeriumi konsulaarabibüroo lauaülem Liina Viies.

Keskmiselt vajab iga päev välisministeeriumilt abi kolm Eesti kodanikku, kellest ühel on juhtunud midagi tõsist – kas on satutud õnnetusse või kuriteo ohvriks või jäädud haigeks. Kui dokumentide kordaajamine on üsna lihtne, siis viga saanud või haigeks jäänud inimese aitamine võib osutuda pere jaoks ületamatult kalliks.

Kodumaale eralennukis

Viiese sõnul arvavad paljud, et Euroopas pole reisi- ja tervisekindlustust vaja, kui on olemas Euroopa Liidu ravikindlustus. Ent see ei kata kõiki kulusid.

Kui näiteks trauma tõttu jäädakse lennust maha, haiguse tõttu vajatakse kojusõiduks eritransporti või on lahkunu vaja kodumaale tuua, siis neid lisakulutusi Euroopa Liidu ravikindlustus ei kata.

«Ühes Euroopa riigis kukkus inimene kokku ja talle tuli abi andma erakiirabi, mis viis ta erahaiglasse. Ja kui ta siis seda arvet nägi ...» tõi Viies näite.

Viimase aja trend on, et vanemad inimesed lähevad võõrsile lapselapsi hoidma, kuid tervisekindlustus jäetakse tegemata ja loodetakse Euroopa Liidu ravikindlustuse peale.

«Vanematel inimestel võivad välja lüüa kõikvõimalikud kroonilised haigused või tuleb mõni ootamatu tervisehäda, näiteks infarkt, ja siis on mure, kuidas koju arsti juurde saada,» ütles Viies.

Kaugetesse maadesse reisides püütakse raha kokku hoida ja teha liiga väikese kindlustuskattega lepinguid. «Kui Euroopas 30 000-eurosest kindlustuskattest piisab, siis Aasia, Ladina-Ameerikas või Austraalias on seda vähe,» rääkis Viies.

Välisministeerium on pidanud tegelema juhtumitega, kus raviarved on küündinud enam kui 100 000 euroni.

On juhtunud ka nii, et inimesel oli küll 100 000 euro suurune kindlustus, aga kuna tema äratoomiseks läks vaja erilennukit, jäi sellest väheks.

Viiese jutust võib mõista, et rohkem jätavad kindlustuse tegemata noored. Seetõttu korraldab välisministeerium koolides sel teemal seminare ning on loonud ka e-kursuse «Reisi targalt». «Teadlikkus kasvab, aga arvestades Austraaliasse minevat noorte hulka kipub ikka sekka tulema käegalöömist,» tõdes Viies.

Kõige üllatavama juhtumina tõigi ta näite suurte raviarvete poolest tuntud Austraalias juhtunud õnnetusest, kus noaga avokaadost kivi välja õngitsedes hüppas nuga nii, et lõikas läbi kõõlused.

Välisministeeriumi kogemuste põhjal vajataksegi kängurute maal sageli abi putukahammustuste ja liiklusõnnetuste tõttu. Liiklusõnnetusi juhtub eestlastega palju ka Tais.

Kuigi ikka ja jälle ilmub sotsiaalmeediasse kellegi palve aidata võõrsil viga saanud sugulast, on need Viiese sõnul vaid üksikud ekstreemsed kindlustuskatteta juhtumid. Enamasti pere ja lähedased otsivad vajamineva raha, sh võtavad laenu või müüvad lausa kodu maha.

Nii juhtus näiteks noorele sugulasele Austraaliasse külla läinud inimesega, kes infarkti sai. Ta sai küll vajalikku ravi, ent ka kopsaka raviarve. Koos kohaliku sotsiaaltöötaja ja haiglaga jõuti kokkuleppele, et arve tasutakse ajatatuna. Sellegipoolest tuli perel kodu maha müüa.

Konsul tuleb appi

Kuigi paljud loodavad reisile minnes, et ega riik neid hätta jäta, tasuks Viiese sõnul meeles pidada, et reisija peab ise lisakulutusteks valmis olema, sest abifondi riigil ei ole.

«See on aegade algusest saadik nii olnud, et konsulid nõustavad ja annavad abi, aga arveid me tasuda ei saa,» rääkis ta.

Ennekõike on hädalise aitamine siiski lähedaste asi. Kiireim abistamisviis on ülekanne MoneyGrami või Western Unioniga – see on 15 minutiga kohal.

Teine võimalus on kasutada välisministeeriumi hädaabiarvet, kuhu pere teeb sissemakse ja konsul maksab selle välja. On ette tulnud olukordi, kus ministeerium annab inimesele tagatiseta abi, mis tuleb riigile kolme kuu jooksul tagasi maksta. Kuigi enamik on selle raha tagasi maksnud, tunnistab diplomaat, et on ette tulnud juhtumeid, kus riik on sunnitud selle abi saanult välja nõudma.

Tänavu on ministeeriumilt rahalist abi palutud üle 50 korra ning enamasti on pere maksnud raha hädaabi arvele.

«Oleme nõustanud inimesi, et Eesti kodanikud abi vajades nõu küsiks ja võõrsil ise teadmatusest külma arvet ei teeks,» rääkis Viies. «Reisil ei tasu probleemide eest põgeneda. Kui ise toime ei tule, saab konsulilt nõu.»