:format(webp)/nginx/o/2020/10/30/13445326t1ha8f2.jpg)
/nginx/o/2009/07/03/201590t1h44f9.jpg)
Hiljuti helistas toimetusse õnnetu proua, kes ei saanud postkontorist kätte oma mehe nimele saadetud pakki. Postitöötajad nõudsid volikirja, ilma selleta pakki kätte ei saa.
Siiri Erala: reegel reegli pärast
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Hiljem toimetusele teatavaks saanud juhtumite valguses oleks pidanud õnnetule prouale aga ütlema, et kirjutagu ta see karmilt nõutud volikiri oma käega sealsamas postkontoris valmis, pangu oma mehe nimi alla ja asi korras. Nii on seda tehtud ennegi.
Selline olukord sunnib küsima, kellele sellist teatrit tarvis on. Miks ei või vanaprouale passi või ID-kaardi ettenäitemisel abikaasa pakki lihtsalt kätte anda? Kellele on meie e-riigis vaja suvalise tekstiga paberitükki, mille ehtsust keegi kontrollida ei saa?
Hoopis mõistlikum tundub pakiautomaatides toimiv kord, kus paki kättesaamiseks peab teadma uksekoodi, mis laekub saaja mobiiltelefonile. Tants tarbetu volikirja ümber jääb sel juhul ära – proua teab abikaasale saadetud koodi, toksib selle sisse ja saab paki kätte.
Õnneks katsetab Eesti Post praegu pakiautomaati, jääb üle vaid positiivset tulemust loota.