Uuest aastast ei ole pankrotiavalduse esitamata jätmine enam kuritegu

Foto: Aldo Luud/Õhtuleht

Uuest aastast jõustub olulises osas reformitud karistusseadustik. Seoses pankrotialaste süütegudega on üheks olulisemaks muudatuseks, et alates muudatuste jõustumisest ei ole karistatav enam pankrotiavalduse õigeaegne esitamata jätmine, kirjutab Advokaadibüroo ALTERNA vandeadvokaat Siret Siilbek.

Eelnõu seletuskirja kohaselt ei ole selline tegu tulevikus enam karistatav, sest Riigikohtu varasemate lahendite valguses on keerukas täpselt määrata maksejõuetuse tekkimise hetke. See on teinud sätte kohaldamise praktikas raskeks.

Vaatamata karistusseadustiku nimetatud muudatusele tuleb aga juhatuse liikmel pankrotiavaldus esitada ikkagi, olgu selle kohustuse rikkumise eest ette nähtud kriminaalkaristus või mitte.

Äriseadustiku alusel tuleb juhatuse liikmel pankrotiavaldus esitada viivitamata, kuid mitte hiljem kui 20 päeva möödumisel püsiva maksejõuetuse ilmnemisest. Maksejõuetuseks loetakse pankrotiseaduse kohaselt olukorda, kus võlgnik ei suuda rahuldada võlausaldaja nõudeid, juriidilise isiku vara ei kata tema kohustusi ning selline seisund ei ole ajutine. On oluline tähte panna, et pankrotiavalduse esitamise kohustus jääb kehtima ka pärast 01.01.2015. a. Kuigi kohustuse rikkumisega ei kaasne enam kriminaalvastutust, ei tähenda see seda, et kohustus ise ära oleks kadunud. Rikkumise korral tuleb juhatuse liikmel jätkuvalt arvestada võimaliku tsiviilõigusliku vastutusega. 

Millal on ühing maksejõuetu, on praktikas keeruline hinnata. Riigikohtu suuniste järgi ei ole õige tuvastada ühingu maksejõuetust üksnes mõne raamatupidamisliku kande järgi. Seejuures ei ole õige lähtuda ka üksnes kahjumi suurusest või netovara negatiivsusest. Küll aga annab olukord, kus ühingu netovara (bilansi aktiva miinus passiva kohustuste üldsumma) on negatiivne, aluse kahelda ühingu maksevõimes. Lõpliku hinnangu andmisel tuleks arvestada ka näiteks äriühingu äriplaani ning teiste raamatupidamiskannetega, s.o võimalust tulevikus puudujääki netovaras vähendada. Arvesse saab võtta vaid realiseeritavat ja maksejõuetuse ületamisele tõenäoliselt kaasa aitavat äriplaani.

Kui juhatuse liige pankrotiavaldust õigeaegselt ei esita ning tekitab seeläbi kahju, vastutab juhatuse liige isiklikult kahju tekitamise eest. Seetõttu ei tohiks pankrotiavalduse esitamise kohustuse rikkumisse suhtuda kergekäeliselt ka pärast karistusseadustiku muudatuste jõustumist.

Pankrotiavalduse mitteõigeaegse esitamise eest karistamine on olnud seni üks enim menetletud pankrotikuritegusid üldse. Näiteks aastatel 2007-2012 karistati maksejõuetuse põhjustamise eest isikuid 115 korda, vara varjamise eest pankroti- või täitemenetluses 97 korda ning pankrotiavalduse esitamise kohustuse täitmata jätmise eest 341 korda.

Eesti maksejõuetusõiguse üheks suurimaks probleemiks võib pidada suure osa pankrotimenetluste raugemist. See tähendab, et ajaks, mil ühingu raamatupidamisdokumentatsioon jõuab pankrotikohtuniku ja –halduri ette, ei ole ühingul enam piisavalt vara isegi selleks, et pankrotimenetlust läbi viia. Sellised menetlused lõpetatakse ning ühingud kustutatakse registrist. Võlausaldajate nõuded aga jäävadki rahuldamata. Praktikas kasutatakse sellist raugemise võimalust tihtipeale ära. Pankrotiavalduse esitamisega viiakse meelega, kuni vara ei jätku isegi menetluse läbiviimiseks.

2013. aastal läbi viidud uuringust tulenevalt lõppes raugemisega juba enne pankrotimenetluse algust 58 protsenti menetlustest ja juba välja kuulutatud pankrotimenetlustest rauges 6 protsenti. Kui siia lisada ühingud, mis sundlõpetatakse ilma igasuguse likvideerimismenetluseta seoses näiteks majandusaasta aruannete esitamata jätmisega (mida sageli kasutatakse hõlpsa võimalusena ühingust «lahti saamiseks»), on juhtumite hulk, mille puhul võlausaldajate nõudeid üldse ei rahuldada, Eestis väga kõrge. Äriühingute sellisest «likvideerimisest» on saanud Eestis omaette lausa majandusharu.

On kaheldav, kas pankrotiavalduse esitamise kohustuse dekriminaliseerimine aitab kaasa raugemiste arvu vähendamisele ning kas üksnes tsiviilõiguslike kaitsevahendite jätmine võlausaldajatele nende õigusi ka tegelikult efektiivselt tagab.

Kuivõrd juhatuse liikme vastu kahju hüvitamise nõude esitamise õigus on reeglina pankrotistunud ühingu pankrotihalduril ning mitte võlausaldajal, ei pruugi tsiviilõiguslik kaitsevahend tihti aga võlausaldajate õigusi efektiivselt tagada. Kui aga isegi leida alus juhatuse liikme otse hagemiseks võlausaldaja poolt, on tõenäoliselt juhatuse liikmel olnud piisavalt aega end nõuete vastu ette valmistada, oma vara võõrandada või koormata. See võib viia olukorrani, kus tsiviilõiguslikud kahju hüvitamise nõuded tegelikku sisu ega väärtust ei pruugi omada.