Kruuda: mul on kohe tulemust vaja

Tere piimatööstuse suuromanik ja juhatuse esimees Oliver Kruuda tõdeb: et kõik edeneks soovikohaselt, tuleb teistele lootmise asemel endal tööd teha. Foto: Toomas Huik

Nädal aega Tere juhatuse esimehe toolil istunud ettevõtte suuromanik Oliver Kruuda ütleb, et naudib seda tööd ja kavatseb panna piimatööstuse kiiresti korralikku kasumit teenima.

Miks ikkagi otsustasite Tere ohjad enda kätte võtta ja miks just nüüd?

Ärisid juhitakse läbi inimeste. Ühel hetkel tuli langetada otsus, kas kulutada oma aeg inimeste veenmisele või teha asjad ise ära. Sa võid ju lastele kodus rääkida, et korista tuba ära, aga kui nad ei korista, siis lõpuks koristad ise. Teinekord on tõesti lihtsam endal koristada. Tegevjuhtkonda pole mõtet moodustada selleks, et see omanikuga vaidlema hakkaks.

Teiseks olen varasematel aastatel teistes ametites kogenud, et tippjuht teeb plaani kümneks aastaks ehk siis nii kauaks, kui loodab sellel kohal olla, ja siis astubki need kümme aastat väikeste sammudega, aga mul pole aega nii kaua oodata – mul on homme või hiljemalt ülehomme tulemust vaja.

Järelikult olid teil juhatuse liikmetega erimeelsused ettevõtte juhtimises.

Ütleksin nii, et meil Eestis on puudus kasumi teenimise kompetentsist. Kasumit teenivad Eesti Energia ja Tallinna Vesi, kes saavad selle oma monopoolsest seisundist. Eesti Energia paneb aastas iga Eesti elaniku taskust tuhat krooni oma puhtasse kasumisse, mis teeb 1,3 miljoni elaniku pealt 1,3 miljardit krooni. Tallinna Vesi võtab 300 krooni, Tallinna elanikelt aga samuti üle tuhande krooni aastas. Mis pankadesse puutub, siis need võtsid inimestelt 3000 ja enamgi krooni. Nii lihtne see kasumi teenimine ongi.

Kõik Eesti ettevõtted peaksid olema käibe suurendamise asemel kasumile orienteeritud. Piimasõja tulemuseks oli, et kui jaanuaris maksis tarbija poes piimaliitri eest üheksa krooni, siis suvel kolm krooni, aga ega ta seepärast kolme pakki piima ostnud. See raha võeti ära põllumajandusest ja tööstusest ning kõik olid kurvad. Keskmisest palgast piima ostmiseks raha jätkub, selle pärast pole vaja lolli mängida.

Nii et tulite Tere kasumit suurendama. Mis on eesmärk?

Ega ülisuuri kasumeid Eestis teeni, aga mõistlik taastootev kasum võiks olla – nii kümme protsenti lisandväärtust andvast käibest. Kui ostame piima kokku ja teeme pulbrit, siis kümmet protsenti ei pigista – sealt võiks saada viis kuni seitse protsenti. Tere puhul teeks see kuni 150 miljonit krooni aastas. Praegusest kasumist maksan ära pangalaenud, järele suurt midagi ei jäägi, aga meil on vaja konkureerida suurte välismaiste kontsernidega.

Tere pole ju mingi uppuv laev, mida päästma tuli asuda. Kuidas seis on?

Meil on tellimusi palju rohkem, kui täita suudame. Praegu on ida pool avanenud väga head eksporditurud ja nõudlus suurem, kui pakkuda suudame. Maailmas on piimarasvast suur puudus, aga meie müüme praegu Eesti tarbijale neid tooteid 25–30 protsenti odavamalt. See ei saa kaua kesta, või hind peab lähiajal tõusma. Teie ei mõtle ju sellele, et võist, mille leiva peale määrite, meie veerandi kinni maksame, aga kui ei mõtle, siis pole ka mõtet seda teha.

Mida tuleb selleks teha, et Tere kasum kasvaks?

Hommikul tööle tulla ja õhtuks töö ära teha, mitte jätta see pooleli ja järgmise päeva või nädala peale lükata. Teiseks ostame oma ala professionaalid sisse. Tahaks luua uue, oma ala hästi tundva meeskonna.

Mulle pole vaja koolist tulnud noort meest, kes kolme aasta pärast uusi väljakutseid otsima hakkab. Ise tulin siia piimatööstusse direktoriks 15 aasta eest 26-aastaselt ja panin nagu papa Carlo ööd ja päevad mööda tehast ringi.

Tegelikult olen juhina kehv: ma ei anna tagasisidet, ei püstita konkreetseid eesmärke ega julge halvasti öelda. Ma loodan, et kui maksan inimesele kõrget palka, peab ta kehakeelest aimama, kui ma rahul ei ole. Näiteks riigi juhtimisega ma rahul ei ole, aga ma ei käi seda ütlemas.

Kuidas kavatsete töölisi motiveerida?

Töökohaga. Kui inimesel on töökoht, siis on ju kõik hästi.

Räägime Kalevist ka pisut. Kas müük oli paratamatu?

Praegu müüb kogu Eesti selleks, et laenusid tagasi maksta. See on see vihmavarju teooria: pank ulatab sulle vihmavarju, ja kui vihma hakkab sadama, siis võtab selle ära. See, mis praegu toimub, on eriline debiilsus. Viimased kaks aastat on pangad ettevõtjaid lihtsalt solgutanud.

Ma pole nii rikas, et oleks saanud nii kalli mänguasja jätta. Kalevi bränd on hästi võimas ja toode ülihea. Et suuremaks kasvada, oleks pidanud paar ettevõtet pangalaenuga juurde ostma. Maiustusi on eksportturgudele tunduvalt raskem müüa kui piimatooteid. Usun, et Orkla suudab seda paremini teha. Nad ostsid peaasjalikult tootmisvõimsust uue tehase näol ja bränd oli ka muidugi ahvatlev.

Kuidas ise elate? Olete palju kõhnemaks jäänud. Kas seda tegi masu?

Mõnevõrra oli mul majanduslangust kergem üle elada kui mu paljudel tuttavatel, kes tegutsesid kinnisvaras või autonduses. Nemad on praegu väga stressis. Mind aitas see, et panin Venemaa vahet ja müüsin kaupa. Iga kord, kui jala ukse vahele sain, andis positiivse emotsiooni.

Kevad oli muidugi hästi karm, eriti siis, kui tegelesin varade aresti alt vabaks saamisega. Viimased sada meetrit jooksin ikka üsna üksi ja ilma hapnikuta. Nüüd on Indrek Rahumaa kõik firmad pankrotis, aga kohtuskäimine kestab.

Usun, et tõeline masuga seotud terviserisk alles hakkab avalduma. Mul on juba praegu hulk telefoninumbreid telefonis, mis enam kunagi ei vasta. Minu tutvusringkonnas on viimasel ajal infarktiga ära läinud viis meest, kusjuures need on olnud kõik noored mehed. Eesti mehel on ju see häda, et ta ei julge kodus naisele öelda, et jama on käes, pakime asjad ja läheme Põlvasse tagasi. Ta püüab viimase hetkeni kõva meest mängida.

Ise plaanin elada 120 aasta vanuseks ehk siis 100 pluss käibemaks. Varem mõtlesin elada 118-aastaseks, aga Ansip pani kaks aastat otsa ja ma pidin oma plaanid ümber tegema. Ülikondi on mul kapis tõesti 40 ringis, aga selga sobivad neist veel vaid paar tükki. Võib-olla et nii vanalt võiks õlg tõesti pisut ümaram olla.

Mul on oma Nõmme kodu juures metsas 12 kilomeetri pikkune ring, kus algul kõndisin, nüüd jõuan juba joosta ka ja vahepeal teen kätekõverdusi. Puhkamas olen käinud  koos lastega ja meil on hästi tore olnud. Lapsed on nüüd nii vanad, et nendega saab rääkida ja koos tegutseda.

Olete Eesti elus põhjalikult pettunud. Kas ära minna ei kavatse?

Mul on siin lapsed ja varad, kui neid ei oleks, läheks küll. Usun, et selle peale öeldakse netikommentaarides, et mis passid, hakka kohe astuma. Nukraks teeb see, et praegu pole valitsuses inimest, kes saaks aru, kes talle palka maksab.

3 mõtet

•    Tippjuht teeb plaani kümneks aastaks ehk siis nii kauaks, kui loodab sellel kohal olla, ja siis astubki need kümme aastat väikeste sammudega, aga mul pole aega nii kaua oodata – mul on homme või hiljemalt ülehomme tulemust vaja.
•    Riigi juhtimisega ma rahul ei ole, aga ma ei käi seda ütlemas.
•    Usun, et tõeline masuga seotud terviserisk alles hakkab avalduma. Minu tutvusringkonnas on viimasel ajal infarktiga ära läinud viis meest, kusjuures need on olnud kõik noored mehed.