Aiapidaja märkmed: soe september ja suvetöö

Kiviktaimla suve lõpus. Foto: Merike Karolin

Tänavune september andis juunile silmad ette. Ilmad olid soojad ja päikeselised, sekka napilt hoovihma. Linnatänavatel kohtas korraga nii saapaid kui ka sandaale. Seenemetsas käis laulupidu. Kes ei saanud kohale sõita, vaatas televiisorist. Sestap olingi hämmingus, kui sügisese niitmistiiruga oma kuuskede alla jõudsin ja avastasin hulgaliselt ussitanud kuuseriisikaid, mida suures metsas otsinud olin. Natuke narr tunne, eriti kui mõelda sellele, kui püüdlikult ma kõik seenejäänused teisele poole krunti külvasin.

Meil on vedanud. Jättes kõrvale kuus kuud kehva suusailma, siis on Eestis kaks olulist aastaaega ja kaks seisundit. Kevad ja sügis, suvi ja talv. Viimased kaks on kahtlemata seisundid. September on see tähtis kuu, kui seisund saab läbi ja algab sügis. Õitepuudust aias veel pole.

Puud-põõsad valmistuvad talveks, lumepuu uued võrsed hakkavad puituma. Linnud on jäänud vaiksemaks, mõned käratsevad, kui ma kivilas toimetan. Olen nimelt suvetööle jäänud. Lõpetan kivilat ja nii juba kolmandat nädalat.

Kivila

Pärast kiviktaimla rajamise loenguid – siinkohal sügav kummardus õpetaja Reet Palusalule – otsustasin, et oma aeda ma kiviktaimlat ei raja ja kruusaaeda ka mitte, see oleks rohkem nagu võimatu missioon. Iga kiviga peenar pole veel kiviktaimla, aga kivila võib see olla küll.

Minu aias kasvab kive mõõdukal hulgal. Igal kevadel ilmub kusagilt maa seest ootamatult, näiteks kaevetööde käigus, mõni kivinukk. Looduslik kivi on aias üks ilusamaid ja paremaid materjale. Kui mul ühel heal päeval püsikutega jändamisest villand saab, on mu aias vaid kivid, puud ja põõsad. Kõrrelised ehk ka.

Nagu eespool nimetet, kive on, aga ühe korraliku kivila rajamiseks napib. Nii võtsingi teisel aastal südame rindu ja läksin naabrimehe jutule. Koju tulin tantsival sammul, sest mul lubati lahkesti põllult kogutud kive kasutada. See rõõm on siiani meeles. Esimene õhtupoolik kivihunnikus. Tuustisin ja valisin ja imetlesin. Mõned kivid vedasin kohe koju. Käruga. Hea käru oli.

Esimesel kevadel oli hakatuseks lihtsalt ruutmeeter mägisibulaid. Peoga kivirikke ning plaan rajada mägisibulate kasvukoht keldrimäe lõunaküljele. See plaan läks luhta. Ajutise lahendusena valisin saunamäe lõunapoolse külje. Pinnas on siin liivane, kallak võrdlemisi suur, liigvett ei kogune, mägisibulatele kõigiti sobilik koht. Mägisibulad kohanesid hästi. Laienesid, kasvasid, talvitusid. Ja nii ühe lumerohke ja ühe lumevaese talve. Mina käisin vahepeal koolis, fännasin kiviprakse ja osalesin talgutel, rajasin aeda, uitasin Tartu botaanikaaias ja pildistasin igal pool kive. Selle suve juuniks olin küps.

Algus oli vaevaline. Iga kivi paikasaamine võttis palju aega. Kivid said pandud niisuguse nurga all, et vesi jookseks sissepoole, mitte otse nõlvapidi alla. Ka pidid nad paigas olema nii, et nende peal kannataks kõndida ja hädapärast hüpata. (Sest kas teie tunnete mõnda last, kes ei hakkaks mööda kive turnima, kui selleks mingi võimalus avaneb? Mina ei tunne.)

Allapoole planeerisin platsid okaspuudele, nende veevajadus on suurem. Oma koha leidsid korea nulg «Green Carpet», jaapani lehise kääbusvorm ja harilik kuusk «Little Gem». Nende istutusaukudesse sai kohanemiseks paremat pinnast lisatud. Vahepeal lõppesid suured kivid otsa ja nii tuli keskmistega läbi ajada. Pilt tundus veidi rahutu. Olukorda leevendasid saunamäele istutatud musta männi vormid «Nana» ja «Probe». Okaspuu lihtsalt mõjub niimoodi.

Kivilast pidi saama ühendav lüli teiste aiaosade vahel ja kui olin esimese poole valmis saanud, siis selgus, et kivila vajab hädasti laiendamist, et ära mahuksid okaspuud, kõrrelised ja igasugused põnevad alpiaia taimed. Kui sõbrad on edasijõudnud aednikud, kollektsionäärid ja katsetajad, tabab sindki haiglane huvi uute taimerühmade vastu. Mägisibulatega asi enam ei piirdu.

Mind tegi veidi murelikuks nõlva kallak, see oli vaatamata minu ponnistustele üsna äkiline ja pelgasin, et suurem vihm uhub killustiku minema. Esimesed hoovihmad pidasid hästi. Suurem test tuleb lumega. Järsemates kohtades kasutasin killustiku kindlustamiseks väiksemaid kive.

Pidasin teadjamatega nõu ja mulle soovitati ehitada astangud. Kivila teises pooles ma seda kasutasingi. Päris huvitav kogemus. Kivide paigutamine läks lihtsamaks, tekkis juba mingi tunnetus. Vahepeal käisin end botaanikaaias rahustamas ja sealseid kivipaigutusi uurimas. Kuidas külm kive liigutama hakkab, näeb järgmisel kevadel.

Suvetööle jäämine

Augusti vihmanädal tekitas kivilas umbrohulaine. Umbrohuseemned säilivat pinnases kakskümmend aastat, aga selle suve õppetund oli, et targem oleks uusi külve mitte peale lasta. Järgmisel suvel tuleb lõunalohus niitmisega usinam olla. Kivila rohimine noa ja lusikaga on paras nokitsemine. Peen töö. Rohides suurendasin ka killustikukihti, et lenduvatel seemnetel oleks kehvem idaneda. Kõik see on võtnud aega ja sestap ma suvetööle jäingi. Olen sellega rahul.