Teletegija vahetas linnaelu geralddurrelliku loomamaailma vastu

Heidi Hanso Foto: ENE KALLAS

Paari aasta eest Ida-Saaremaale Orissaare lähedale ehk tagasi maale elama kolinud 30-aastast Heidi Hansot võib vabalt nimetada Seene-Heidiks, aga ka Õuna-Heidiks. Eelkõige on aga Heidi päris iseenda Heidi, kes elab maises paradiisis nii mitmeski mõttes.

Mis mõnele näib määratu ja tohutu vägitükina – võtta oma saatusel sarvist ning juhtida seda hoole ja armastusega suunas, mis tundub eriti maalähedase eluviisina –, on teisele loomulik ja loogiline eksisteerimisviis. Pea ainuvõimalik.

Veel enne, kui jõudsin Heidile külla, leppisime me kokku, et kui räägime Heidist, siis räägime ka tema elukaaslasest Ristost. Risto on Heidi jaoks nii oluline ja tähtis, et ta on kogu aeg tuntav ning kohal. Omal vaikival moel. Tõnu talu, kus Heidi ja Risto elavad, on Risto kodutalu. Segasummasuvila, nagu Heidi ütleb. Saab ka teisiti öelda – neil ei ole ema kunagi kodus.  

Talu asub vaid kuue kilomeetri kaugusel Heidi sünnikodust. Niisiis võib väita, et Heidi kolis tagasi koju pärast seda, kui oli maailma vaatamas käinud. Elanud on ta Inglismaal, Rootsis, Küprosel.

Muide, Heidi Hanso pärineb suurte rännumeeste perekonnast –vend Hannes Hanso, Kuressaare linnapea, sai tuntuks eeskätt oma reisidega ning õde Hille Hansol ilmus hiljuti raamat Istanbulist. Kogu Hansode pere – kuus last – on suur ja kokkuhoidev, ent igaühel neist on päris omad väärtushinnangud.

Heidil? Tema kõikehõlmav armastus hobuste, loomade ja sedakaudu ka maaelu vastu on midagi niisugust, mis isegi mul kui maalapsel võttis kergelt suu lahti.

Lühidalt öeldes – tema loomad, kes moodustavad pisikese geralddurrelliku loomaaia, on kõik armastatud ning hoitud. Kui Heidi suur kiindumus on hobused – Risto hinnangul üpris kasutud loomad –, siis Risto «loomaaia-sektori» moodustavad linnud ning ta kasvatab neid kindlal eesmärgil ehk liha ja munade pärast. Lisaks lindudele ning hobustele on Heidil ja Ristol ka lambad ja sead.

Tänapäeval võib tunduda imelik, et sööd ära selle, kellest hoolid. Teisalt, kui loomade kasvatamine lihaks ongi eesmärk, olgu loomaks kasvõi intelligentne siga, siis väga kiinduda ei maksa. Samas ei saa kuigi ükskõikselt suhtuda, sest näiteks sead on lihtsalt ülivahvad ja targad loomad oma olemuselt. Ning olgem ausad, armastusega kasvatatud seal on siiski parem elu kui sel loomal, kelles nähakse vaid toorainet praeks.

Söögi peale Hansod poes eriti raha ei kuluta, kui välja arvata piimatooted, sest olgu muidu mis loom tahes, aga lehma Heidi ei võta. Kuigi mõni aeg tagasi juhtus nõnda, et üks lehm jooksis mööda külateed otse Heidi akna tagant mööda. Õues toimetanud Risto püüdis ta kinni ning lasi teadet levitada, et kelle oma. Selgus, et lehm oli tulnud päris kaugelt – justnagu täpselt Heidile külla. Või miks mitte päriseks ... Nii aga seekord ei läinud.

Hiljuti lisandus Heidi ja Risto väikesesse loomaaeda pesukaru Meeli. Kingitus talust, kust Heidi ja Risto omale linde ostsid. Kõige uuemad asukad on nutriad, kes tulid Tõnu talu kollektsiooni koos imeilusa uue aiaga. Aga vast piisab sissejuhatusest. Alustan algusest.

Tervitustseremoonia

Mõeldes algust, ei pea ma silmas Aadamat ja Eevat ega ka mitte Liat ja Andrest, kelle tütar on Heidi. Mõtlen saabumist Heidi ja Risto koju. Tervitustseremoonias oli kandev osa kolmel koeral. Esimene neist, pisike Tšäku (Jack Russeli terjer) hüppas niipea, kui mu jalad maapinda puudutasid, mu kõrgesse autosse ning vaatas tähtsalt ringi, malamuut Vanilla pistis koonu pihku ning veidi umbusklik Tofu uudistas kõrvalt, enne kui julges sõrmi nuuskida. Heidi sõnul on see pisike umbusklik kuts tõeline valvur, teised tervitavad kõiki külalisi heatujuliselt ja lärmakalt.

Ja külalisi käib palju. Heidil oli tunne, et eelmisel suvel vooris neilt läbi pool Tallinna. Heidi mure, et Tallinn jääb maale kolides võõraks, on praeguseks haihtunud – Tallinn tuleb koju uksest ja aknast. «Mõnel päeval käis lausa 40 inimest,» märkis Risto ja arutles, et vahest peaks järgmisel aastal raha küsima ... Sisuliselt on ju Tõnu talus miniloomaaed. Kui jätta hobused-ponid-kassid-koerad ja kõige värskem asukas pesukaru kõrvale, peetakse kõiki loomi kindla eesmärgiga. «Me kumbki ei poolda loomade kasvatamist masstootmiseks,» sõnas Heidi. «Ja loomapidamine ei ole meile kummalegi võõras.»

Niisiis kaalusid nad tutvuse algul, kuhu elama asuda. Aga kuna Risto on looduseinimene, siis jäi maakodu, ehkki Heidi hoidis esialgu kümne küünega oma Tallinna kodust kinni ning mees pidi naist veenma korterist lahti ütlema.

«Ikka oli väike hirm maale kolimise ees,» sõnas Heidi. «Tähtsaid otsuseid vaagid ju pikalt.»  

Samas teavad nad Ristoga mõlemad, et kui maaelu ikka väga üle viskab, siis korjavad nad lihtsalt kola kokku. Elu, mida nad Orissaare külje all elavad, on siiski nende oma vaba tahe, mitte sund ja kohustus.

Toas rääkisime ka muudest olulistest asjadest. Näiteks sellest, kuidas Heidi ja Risto tutvusid. Tavaliselt pean ma taolist küsimust ebadiskreetseks ja kuidagi kohatuks, aga seekord libises see üle huulte, kui vaatasin neid kaht, õigemini küll kolme – Heidit, Ristot ja pisikest poolteiseaastast Hendrik Raju. Kuidas on võimalik, et nii erinevad inimesed leiavad üksteist? Lihtsalt leiavad.

«Mul on au omada viis aastat nooremat meest,» naeris Heidi. Üksteise võidu pajatasid Heidi ja Risto, kuidas nad olid Orissaare legendaarses ööklubis Luciferis jõulude ajal tutvusid. Noor lapseema Heidi tulnud sinna üle hulga-hulga aja õdede-vendadega aega veetma, Ristol olnud aga üldse teine kord elus Luciferis käia. Kui mõned üksikasjad välja jätta, siis sisuliselt klappisid nad kohe. Vaikne Risto ja suhtlemisaldis Heidi.

Rääkisime ka Heidi tööst, teletoimetamisest. «Käin mandril võtetel, aga üldiselt ei ole mul vahet, kus videot monteerin,» sõnas ta. Niisiis otsustas ta luua «kodukontori», investeerides korralikku arvutisse. Töö iseenesest näeb välja nii, et päeval müttab ta õues, õhtul-öösel on arvuti taga.

Aga millal magab? Seda aega tal paraku väga palju pole. Heidi tunnistas, et tõesti-tõesti on tal krooniline unepuudus.

Pajatamise käigus said valmis vutimunad (neid tuleb keeta kümme sekundit), pisikesed ja maitsvad. Pärast munade ja seente mekki-

mist vaatasime kohaliku loomaaia üle. Ringkäiguga liitus 4-aastane Uma.

Linnuaed-linnumaja

Kõigepealt jõudsime linnuriiki, peatudes tuvide juures. Risto tutvustas linde – näe, see seal on lihatuvi, see aga sporttuvi ehk kõrglennutuvi, see Pekingi kurgtuvi. Lindude sagimine võttis silmad kirjuks ning tiivad panid õhu liikuma. Umagi lipsas linnuaeda, kaasas maitsev toidupoolis. Tuvide lapsed tiirutavad linnuaediku ümber, pidades taluõue oma koduks.

Järgmisena tutvustati mulle linnumaja – üks pisike linnuhakatis oli leidnud sealt varjupaiga, puure asustasid vutid. «Mis puudutab vutimajandust, siis hetkel teeme seda kõike enda jaoks, aga meil on tunne, et see on asi, mida tasuks tõsisemalt ette võtta,» sõnas Heidi.

Kohe kõrval oli õunaaed, mis sisaldas peale õunapuude ning mahakukkunud ubinate kõiksugu linde. Heidi ja Risto seisid aias ja muudkui nimetasid ja nimetasid. Parte, kanu, muskusparte, hanesid ... Seltskond oli kirju ja paistis, et sel vigase jalaga pisikesel linnul tuleb vägisi hakata inetuks pardipojaks – nii oleks kogu seltskond koos.

Kass, hobused ja lambad

Teel hobuste juurde sügasin linnumaja ees lebaval, end päikese käes soojendaval kassikesel pead. Ja leidsin end mõtlemas – kummaline, kassi ei näi kohalik linnupark üldse huvitavat. Ta oleks justkui saakloomadega rahu sõlminud. Küsisin igaks juhuks üle – ning jah, kass on rahumeelne. Samuti koerad, kui juba jutuks tuli. Nemad olid küll veidi õpetust saanud, aga nad ei kipu koduse loomaaia elanikele kallale. Linnud olid enne kui koerad, ja koerad võtavad linde kui pererahvast. Või vähemalt pererahvale lähedal seisvaid isikuid. «Meil peavad kõik korralikult käituma,» oli Heidi resoluutne. Niisugune on tingimus, et elada Tõnu talus. Mis ajendas omakorda uurima, kas siis keegi on ka halvasti käitunud? Selgus, et ei ole.

Aga enne, kui jõudsime hobuste juurde, rääkis Heidi imeilusast Hazelist, kelle ta sai endale veidi kehvas seisus. Läks päris hulk aega, enne kui aru saadi, et vaeseke on nakatunud borrelioosi. Ning peale kõige kandis ta varssa. Varsaga oli lausa see lugu, et Heidi oli sunnitud ühel mälestusväärsel õhtul-ööl hakkama ämmaemandaks, muidu võinuks lugu kehvalt lõppeda. Nüüd jookseb juba 3-kuune Ränk Ruudi ema sabas, näksab pahaaimamatuid külalisi hõlmast (ega ta tegelikult väga valiv ei ole – vabalt võib ka õlga sõbralikult näkitseda) ja näeb ütlemata ilus välja. Nemad kaks elavad kohe talu juures, teised hobused koos ponidega on veidi eemal.

Kohe maja juures elavad ka lambad ja sead. Asjaolu, et Heidi ja Risto sead on ühed äärmiselt toredad elukad, mind nii ei üllatanud, küll aga lambad, kes silmnähtavalt nautisid inimese seltskonda.

Kohe lambaaia kõrval on tiik, kuhu Risto kavatseb kalad mitmes kihis elama asutada. Tiik on muuseas niisugune, mis ei kuivanud ka läinud suve kuumuses kokku – ilmselt toidavad seda allikad.

Päevas läheb loomade eest hoolitsemisele suhteliselt vähe aega, sest toitmine on automaatsüsteemil. Ristol kulub lindudele iga päev tund pluss iganädalane koristus linnumajas, Heidil läheb loomadega veidi kauem. Kindlasti mitte niipalju, et sest tüdiks. Ja oma hobuseid ta käib ikka mitu korda päevas vaatamas, sest hobused on ja jäävad Heidi kireks.

Kui selline elu ei ole maapealne paradiis, siis mis seda üldse on?

Heidi Hanso

Sündinud 24. augustil 1984 Kuressaares.

Haridus 1990–1999 Orissaare gümnaasium, 1999–2004 Noarootsi gümnaasium, 2002–2003 Karlsberg Gymnasietis Rootsis, 2006–... Tallinna ülikool, referent-toimetaja eriala.

Töö

2005–2006 Tornimäe põhikool, eesti keele ja kirjanduse õpetaja

2005–2006 Orissaare gümnaasium, rootsi keele õpetaja

2006 TV3 «Seitsmeste uudiste» reporter

2006 Kalev Meedia, omasaadete produtsent

2007–2009 kirjutav ajakirjanik, Rootsi meedia järelevalve-spetsialist ja vabakutseline teletoimetaja

2009 kodanikualgatuse «Teeme ära!» mõttetalgute reklaamitoimkonna liige ja Saaremaa koordinaator; vabakutseline teletoimetaja

2010 kodanikualgatuse «Teeme ära!» talgupäeva reklaamitoimkonna juht

2012–… vabakutseline teletoimetaja ja stsenarist.

Alates 2010. aastast on Heidi töötanud vabakutselise teletoimetajana ning teinud erinevatele telekanalitele väga erineva loomuga saateid. Näiteks European Brodcast Unioni parima haridussaate auhinna võitnud noorte teadusvõistlussaadet «Rakett 69» toimetas ta neli hooaega, lisaks «Õhtusöök viiele» esimest hooaega.

Aastal 2011 oli Heidi stsenarist ja toimetaja dokuseebile «Piirideta armastus». 2012. aasta suvel toimetas ta «Suverõõme». Mullu suvel kaks Kolmedokki – «Looduslapsed: Teerajajad» ja «Looduslapsed: Öko», lisaks ka «Jane ja Urmet + 10» suvine ja talvine hooaeg jpt saateid.