Millised varajase kartuli sordid on tänavu parimad?

Paljud varase kartuli sordid nagu «Princess», «Maret» ja «Varajane kollane» säilivad ka ületalve. Foto: Elmo Riig / Sakala

«Ka varajase kartuli sortide maitse-erinevused on suured, osa sorte on ikka tunduvalt vesisemad. Praegu tarvitamseks parimad sordid on «Adretta» ja «Maret»,» ütles Eesti Maaviljeluse Instituudi taimebioloogia osakonna EVIKA teadur Viive Rosenberg.

Perenaised on koju perele kartuleid ostes päris hädas: igal aastal ilmuvad meie turgudele ja kauplustesse üha uued ja uued sordid, mida kaupmehed kiidavad kui kõige paremat ja vastupidavamat, kuid juba järgmisel aastal on need müügilt kadunud. Miks küll rahvas ei hinda oma Eesti sorte?

«Õnneks on meil aastakümneid kasvatatud eestimaised sordid «Maret» ja õieti Lätis aretatud «Varajane kollane» täiesti olemas», ütles Rosenberg. «Juba aastaid on kasvatatud ja endiselt populaarsed «Princess», «Berber», «Arielle». Taas on selline kartulisort nagu «Adretta» hakanud  levima. Just «Adretta» ja mitmetel võistlustel parimate maitseomadustega kartuliks tunnistatud «Maret» on just praegu söömiseks parimad. «Varajase kollase» parim aeg saabub pisut hiljem, nii augusti keskpaiku,» nentis teadur. Paljud varased kartulisordid ei sobigi ületalve säilitamiseks ja neid tuleks süüa just praegu.

«Turult või kauplusest kartuleid ostes tuleks kontrollida, kas kartulid on terved ja et nad poleks «päevitunud». Varajased kartulid on lahtise koorega, masinaga üles võttes kipub see kergelt katki minema. «Päevitunud» kartul on roheline, see on mürgine ja kibe ja süüa seda kindlasti ei maksaks. Rohelised kartulid sisaldavad solaniini, glükoalkaloidide hulka kuuluvat mürki, mis muudab kartuli kibedaks,» hoiatas teadur.

Varajane kartul: pudru- ja ahjukartuliks

Varased kartulisordid nagu «Maret» ja «Varajane kollane», sobivad Rosenbergi sõnul eeskätt pudru- ja ahjukartuliteks. Mida rohkem on kartulis tärklist ja vähem niiskust, seda kiiremini keeb ta pudruks. Kuna tänu soojale ja kuivale suvele on kartulid tavalisest tärkliserikkamad ja vähese niiskusesisaldusega, on häid pudrukartuleid müügil palju.

Muredast kartulist tehtud salat ei pruugi küll halva maitsega olla, aga väljanägemine on inetult pudrune. Silmas tuleb pidada, et varased vesised mugulad teevad salati liimiseks. Head salatikartulid on näiteks  «Ants», «Anti», «Reet», haruldaselt heaks salatikartuliks on «Nicola».

Kuidas varastest sortidest ahjukartuleid teha? «Ahjul laske enne kindlasti 250-kraadini soojeneda ja küpsetage samal temperatuuril. Enne ahju pistmist määrige tükid igalt poolt õliga kokku, siis tõmbuvad nad kaunilt pruuniks.» Rosenberg lisab vaid soola, sest «Varajase kollase» enda naturaalne maitse on võrratu. Kuid võib panna ka köömneid või kartuli maitseainet,» soovitas ta.

«Varajane kollane» ei sobi aga üldse salatikartuliks, sest ta laguneb keetes ära ning jääb  Rosenbergi sõnul salatis nagu mannapuder.

Milline kartul millisesse toitu?

Iseloomustamaks kartulisorte kasutustüübi järgi ja abistamaks tarbijat õige sordi leidmisel, on ELi maades võetud kasutusele spetsiaalne tähistus A-B-C-D. Sel põhineb ka Eestis käibiv kartuli standard. Tihti kasutatakse sordikirjeldustes kaht tüübitähte, näiteks puhast A-tüüpi kartulit polegi olemas.

A-tüüp: vähelagunev lauakartul. Sobib salatikartuliks, see on tahke ja kõva, pisut kleepuv ja vesine ega kee katki.  Salatikartuli puhul ongi oluline, et see ei laguneks keetes ära ega võtaks liiga palju koort sisse.
B-tüüp: vähelagunev lauakartul, mis keeb küll pehmeks, aga jääb terveks. Kõige universaalsem kartul. Eestis kannab nimetust tavaline lauakartul, vähejahune, keeb ühtlaselt pehmeks ega lagune keetes.

A/B-tüüpi kuuluvad «Arielle», «Impala», «Princess», «Folva», «Vineta», «Milva», «Ditta» ja «Red Scarlett».
B-tüüpi kuuluvad «Berber», «Latona», «Laura», «Quarta», «Secura», «Fresco» ja «Presto»
C- tüüp: kuivainerikas lauakartul, mis keetmisel laguneb. Eriti hästi sobib just pudru- ja püreekartuliks. Eestis - jahune lauakartul.

B/C-tüüp kuuluvad «Maret», «Piret», «Anti», «Ants», «Reet», «Varajane kollane», «Fontane», «Sante», «Asterix», «Granola» ja «Sarme».

D-tüüp:sobib spetsiaalsete kartulitoodete valmistamiseks, sobib pudru tegemiseks, jahune ja hästi kuiv, laguneb keetes peaaegu täielikult.
C/D-tüüpi kuulub «Ando».

Kuidas kartuleid õigesti keeta:

Kõige tähtsam reegel: keedukartulid tuleb korralikult kurnata, kaaneta pott paar minutit kuumal pliidil hoida, et keeduvesi mugulatest välja auraks. Kui see pisisasi meelest lasta, jõuab ka kõige tahedam toidukartul lauale vesise plönnina. Ilma kaaneta kuumutades jäävad aga kartulid muredad.

Levinuim rahvatarkus on, et varased kartulid pannakse keeva vette ja vanad külma. Pärast omal nahal katsetamist soovitab Rosenberg panna siiski mõlemad keevasse vette. Ainult kui kartul on väga murenev, võiks panna külma vette, sest siis soojenevad mugulad koos veega aegamisi.

Perenaiste esimene viga tulevat sellest, et potti pannakse liiga palju vett. Kui siis potitäis keema läheb, hakkab vesi üle pritsima ja perenaine keerab tule vaiksemaks. Kartulit peab keetma kiiresti ja ägedal tulel. Mida aeglasemalt kartulid keevad, seda enam lähevad nad vesiseks.

Soola võiks panna pigem natuke rohkem kui vähem, umbes 7-8 g ühe liitri kohta.