Stabiliseerimisreservi varade turuväärtus on viimase kvartaliga kasvanud 0,5 miljonit eurot ja aastaga 9 miljonit eurot, teatas rahandusministeerium. Septembri lõpul oli stabiliseerimisreservi varade maht soetusmaksumuses 366,8 miljonit eurot ja turuväärtuses 368,5 miljonit eurot.
Stabiliseerimisreserv kasvas 368,5 miljoni euroni
Stabiliseerimisreservi kolmanda kvartali tulusus oli 0,48 protsenti, mis ületas tulususe võrdluseks kasutatava normportfelli sama aja tulusust 0,28 protsendipunkti võrra. Reservi tulusus aasta algusest oli 0,63 protsenti, mis ületas normportfelli tulusust 0,18 protsendipunkti võrra.
Reservi vahenditest ligi kaks kolmandikku (65,7 protsenti) on investeeritud väga madala krediidiriskiga Euroopa Liidu valitsuste võlakirjadesse ning ülejäänud 34,3 protsenti euroala pankade võlakirjadesse ning hoiustesse.
Suurima osakaalu paigutustest moodustavad Prantsusmaa valitsuse võlakirjad (19,5 protsenti), Hollandi valitsuse võlakirjad (19,2 protsenti) ja Hollandi päritolu panga Rabobanki võlakirjad (16,7 protsenti). Võlakirjad moodustavad reservi varadest 307,6 miljonit eurot ehk 83,5 protsenti ja hoiused 60,8 miljonit eurot ehk 16,5 protsenti.
2013. aasta jooksul laekus riigieelarve seaduse alusel reservi 13,7 miljonit eurot.
Tänavu kolmandas kvartalis võlakirjade hinnad enamasti tõusid, aga nende intressimäärad langesid, jõudes ajalooliselt väga madalatele tasemetele, kommenteeris rahandusministeerium. Kolmanda kvartali lõpus olid euroala tuumikriikide võlakirjade intressimäärad kuni kolmeaastase tähtajani negatiivsed.
Madalate intressimäärade keskkond turgudel püsib. Juunis ja septembris on Euroopa Keskpanga nõukogu langetanud baasintressimäärasid ja Euroopa Keskpanga rahapoliitika järgi on oodata intressimäärade jäämist madalale tasemele pikemaks ajaks.
1997 loodud stabiliseerimisreservi saab seaduse järgi kasutada üldmajanduslike riskide vähendamiseks, kriiside leevendamiseks eriolukorra, erakorralise seisukorra, sõjaseisukorra või muude erakorraliste olukordade lahendamiseks. Samuti võib reservi kasutada finantsasutustele likviidsus- või maksevõimega seotud raskusi või makse- ja arveldussüsteemides olulisi tõrkeid põhjustada võiva finantskriisi lahendamiseks või ennetamiseks.