Jüri Sepp: Nobeli preemia laureaadi Jean Tirole’i majandusteoreetiline panus

Professor Jüri Sepp. Foto: Margus Ansu

Tartu Ülikooli majanduspoliitika professor Jüri Sepp kirjutab, et lisaks rakenduslikule konkurentsipoliitikale on Nobeli preemia laureaadi Jean Tirole’i töödel ka oluline majandusteoreetiline panus:

Tänavuse Nobeli majanduspreemia määramisel Jean Tirole’le rõhutati ühe olulisima argumendina tema panust monopolide riikliku reguleerimise täiustamisel. Seni on Eestis teemat kommenteerinud põhiliselt advokaadid ja rõhutatud Tirole’i töö rakenduslikkust konkurentsipoliitika jaoks. Tahaksin siia kõrvale lisada siiski ka tema majandusteoreetilise panuse.

Et Tirole’i panust mõista, tuletame meelde riikliku regulaatori keskset dilemmat. Kui reguleeritava ettevõtte puhul võib lähtuda tema soovist maksimeerida oma kasumit, siis regulaator peab maksimeerima ühiskondlikku heaolu. Seega on kahe asjaosalise huvid lahknevad. Esmapilgul tundub probleem lihtne – regulaatoril tuleb vaid monopolile peale sundida teistsugused hinnad, kui too ise valiks. Selline lahendus pole aga paraku täiel määral võimalik, sest regulaatoril puudub piisav asjakohane informatsioon. Reguleerimise keskne dilemma on seega seotud ettevõtte ja regulaatori asümmeetrilise infoga.

Uuem reguleerimisteoreetiline kirjandus, mis mahub ka mehhanismidisaini pealkirja alla, uuribki keskse probleemina monopolikontrolli määramatuse ja informatsiooni asümmeetria tingimustes. Ning just Tirole on selle suuna üks tunnustatumaid autoriteete.

Mehhanismidisain ja Tirole sealhulgas võtab reguleerimisprobleemi lahenduse aluseks esindus- ehk agenditeooria. Selles teoorias on esindatav ehk printsipaal suunamas esindaja ehk agendi tegevust. Loomulikult ei ole siingi tasuta lõunaid ning printsipaal peab kandma mingisuguseid motiveerimiskulusid. Üldiselt eeldatakse agenditeoorias, et agent on printsipaalist paremini informeeritud või siis omab printsipaalist suuremaid asjakohaseid võimekusi. Seetõttu peab printsipaal katsuma luua agendile selliseid stiimuleid, mis kooskõlastaksid esialgselt lahknevaid huvisid. Reguleerimise jaoks tähendab eelnev, et regulaator asetub printsipaali ja reguleeritav ettevõte või selle juhtkond agendi rolli. On ju ettevõtete tegevjuhid üldiselt mitmes suhtes regulaatorist paremini informeeritud, ehkki ka neil ei pruugi olla paljude oluliste parameetrite osas kindlat teavet. Pigem on erinevus tõenäosushinnangute kvaliteedis. Infoeelised ilmnevad eelkõige kahes suunas:

• Ettevõtted tunnevad paremini kulu- ja nõudlustingimusi vastavas sektoris. Agenditeoorias tähendab see varjatud informatsiooni ja negatiivse valiku ohtu. Ettevõte püüab oma tegelikku kulutaset varjata ning selle kaudu kõrgemaid müügihindu põhjendada.
• Teiseks teavad nad muidugi oma tegevuse kohta rohkem kui välise vaatlejana esinev regulaator. Eriti puudutab see neid jõupingutusi, mida ettevõte teeb kulusäästu saavutamiseks. Regulaator ei saa neid üldiselt otseselt jälgida ning tekib varjatud tegevuse ja moraaliriski probleem. Ettevõte on kulusäästu asemel huvitatud hoopis kulude suurendamisest.

Ettevõtte infoeelised on olulised seetõttu, et annavad tegevjuhtidele võimaluse regulaatorile edastatava informatsiooniga manipuleerida, mida huvide lahknevuse tõttu ka võimalusel tehakse. Sel juhul ei saa ettevõttelt lihtsalt käsu korras nõuda ühiskonnale vajalikke hindu ja säästumeetmeid. Pigem on siingi väljapääsuks luua sobivate mehhanismidega ettevõtetele selliseid stiimuleid, mis ajendaksid neid avaldama vaid neile teada olevat infot kulu- ja nõudlustingimuste kohta ning samal ajal ka seda kasutama heaolutõstvaks kulusäästuks.

Tavaliselt eeldatakse uues reguleerimisteoorias, et regulaator alustab mingist suvalisest informeerituse lähteolukorrast ning püüab ettevõtet spetsiaalse mehhanismiga motiveerida varustamaks teda vajaliku informatsiooniga optimaalsete hindade kehtestamiseks ja kulusäästu stiimulite loomiseks. Tirole läks aga siit sammukese edasi ja arendas koos Laffontiga välja mudeli, kus kõrvuti varjatud informatsiooniga tegeletakse ka moraaliriskiga, mis tekib peale stiimullepingu sõlmimist ettevõtte ja regulaatori  vahel. See mudel suudab pakkuda kooskõlastatud lahenduse nii vajaliku informatsiooni saamiseks tegelike kulude kohta kui ka pakkuda ettevõttele stiimuleid võimalike säästumeetmete rakendamiseks.