Kasulik on olla psühhopaat

Kirurg Foto: SCANPIX

Igapäevaelus kohtab tihtipeale funktsionaalseid psühhopaate, kellel avalduvad tugevalt ainult mõned sellele inimrühmale iseloomulikud omadused, mis karjääriredelil ronimisele kasuks tulevad. 

Briti sotsiaalpsühholoog Kevin Dutton rääkis seekordsel Pärnu Turunduskonverentsil, mida on teistel õppida tublidelt ja edukatelt psühhopaatidelt. Tüüpiline psühhopaat on kartmatu, enesekindel, karismaatiline ja sihikindel. Loomulikult ei lõpeta hästi need, kellele lisaks lisaks kõigele eelnevale on veel kalduvus vägivallale. Taolisi inimesi leiab pigem vangalast või Hollywoodi õudukatest, kui ettevõtete juhtkonnast.

Kergelt psühhopaatilisi inimesi, kes on haritud, nupukad ja ei kaldu vägivallale, leiab aga kõikjalt ning tihtipeale võivad nad just taoliste omaduste abil elus libedalt edasi jõuda. Dutton on muuseas kirjeldanud ka oma isa, kui väga võluvat ja värvikat psühhopaati, kes võis enda lõbustamiseks ja vähimagi süütundeta restoranitäie rahvast kõrvaltänava baari saata, lubades neile tasuta jooke. Ja siis läks rahumeeli perega koos koju.

Juba mõnda aega on teada, et tippjuhtide seas on psühhopaate kordades rohkem, kui inimeste hulgas keskmiselt. Lihtne on näha, kuidas karismaatilisus, enesekindlus või kahetsustunde puudumine võivad siin kasuks tulla. See võimaldab ilma süüdtundeta keerulisi otsuseid ellu viia, kärpida kulutusi, kui selleks on vajadus, lasta lahti sobimatud inimesed ja panna kõiki oma plaani täitma. Loomulikult ei ole kõik juhid ilmtingimata kalgid ja halastamatud. Kui inimkonna seas üldiselt on psühhopaate 1 protsendi jagu, siis erinevate uuringute kohaselt on ettevõtete juhtide seas psühhopaate 4 protsenti.

Stanfordi Ülikooli, Carnegie Melloni Ülikooli ja Iowa Ülikooli koostöös läbiviidud uurimustöös jõudsid uurijad järeldusele, et inimesed, kes ajukahjustuse tõttu ei suutnud emotsioone tunda, tegid ka paremaid investeerimisotsuseid, kui täiesti terve kontrollgrupp.

See tähendab, et kui tavaliselt tunnevad inimesed võidu või kaotusega seoses tugevaid emotsioone, ei suuda nad teha täiesti kaalutletud otsuseid. Üks uuringu kaasautoreid, neuroloogiaprofessor Antoine Bechara Iowa ülikoolist on välja käinud idee, et enamikke edukaid börsiinvestoreid võib kutsuda «funktsionaalseteks psühhopaatideks», kuna nad suudavad oma emotsioone paremini kontrollida või ei tunne neid nii tugevalt.

Samuti on mõnedest psühhopaadi omadustest kasu näiteks tuletõrjujatel, eriüksuslastel, juristidel või meedikutel. Kui kirurg ei suuda puhtast empaatiast teisele inimesele noaga auku kõhtu lõigata, ei saa ta oma töös kunagi kuigi edukaks. Samuti ei tohi näiteks tuletõrjuja eluohtlikus olukorras kõhklema hakata.

Kui Dutton räägib pigem sellest, mida kasulikku on psühhopaatidelt õppida, siis mitte kõik uurijad ei ole kindlad, et psühhopaatide tung ühiskonna etteotsa on kõigile kasulik. Kuna psühhopaatiliste kalduvustega inimene murrab lubadusi, võtab endale kogu au teiste tehtud töö eest ning ei tunnista kunagi enda süüd, mõjub ta organisatsiooni eesotsas hävitavalt.

Organisatsioonipsühholoog Paul Babiak toonitab, et psühhopaadid jõuavad juhikohale, kuna enesekiitmise oskus on tänapäeval olulisem kui varem. Isegi, kui töötulemused on kehvad, edutatakse inimesi tänu nende karismale, enesekindlusele ja suhtlusoskusele. Et psühhopaate juhikohalt eemal hoida soovitab tema vaadata reaalseid töötulemusi, kuna kõike muud on võimalik võltsida. 

Middlesexi Ülikooli organisatsioonikäitumise professor Clive Boddy süüdistab aga psühhopaatide suurt osakaalu pankade eesotsas 2008. aasta kriisi tekkimises. Boddy toonitab, et psühhopaate tõmbab raha, staatus ja võim, mida üleilmne pangandussektor külluslikult pakub. Kuigi psühhopaat suudab teha kaalutletud ja kasulikke otsuseid, tõuseb neist tulu temale endale, mitte ühiskonnale või organisatsioonile.