/nginx/o/2016/12/07/6151425t1h8b8d.jpg)
/nginx/o/2014/10/15/3434499t1hb3c7.jpg)
Elu lihtsustamiseks mõeldud köögitarvikute valik käib juba praegu paljudele üle mõistuse, nõudmised lõikelauale püsivad siiski üsna aegumatud – iga kodukoka arsenali võiks kuuluda raske puidust hakkimise alus.
Jaht kõige paremale lõikelauale
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kaubamaja kodumaailma teenindusosakonna juht Aires Rühka tõdes keset allahindluskampaania saginat, et Osturalli ajal paisati müügile samuti hulk lõikelaudu, mis ei ole siiski tavamüügis ning on poodi toodud sooduspakkumiseks.
«Need ei ole nii vastupidavad kui meil muidu müügil olevad lõikelauad,» möönis Rühka ja lisas: «Kui perenaine on suur söögitegija ja tal on soov lõikelaud küllaltki sageli välja vahetada, siis ta võib ka odavama toote osta, et kui sellele maitsed külge tulevad, see lihtsalt minema visata.»
Ent professionaalsemad kokad ja need, kes toiduvalmistamist rohkem naudivad, soetavad Rühka kinnitusel korraliku suure lõikelaua. «Kui vaadata kokasaateid, siis lõikelaud on ikka suur, kindlasti peab see olema mitte väga kerge. Tihe puit ei kulu nii ruttu,» soovitas ta.
/nginx/o/2014/10/15/3434475t1h23c3.jpg)
Eelistada võiks täispuidust lõikelauda. «Mida rohkem on toode tehtud ühes tükis, seda paremini see vastu peab. Eriti tugevad on õunapuu ja tamm, üldiselt kasutatakse ikka lehtpuu puitu,» rääkis Rühka.
«Kui võtta suur lõikelaud, siis ei ole ohtu, et see libiseb või minema lendab, ei ole hirmu kasutada lihahaamrit ja muud tugevamat köögiriista. See on ohutu ja samas ei lähe hakitav toit söögilaua peale laiali,» näitas spetsialist poes üht mõõtudelt suuremat paksu puidust alust. Väikese lõikelaua juures on oluline, et sel oleks ääres vagu, kuhu liha ja puuvilju lõigates saab koguneda mahl.
/nginx/o/2014/10/15/3434465t1h6979.jpg)
Populaarne kaup poes on telekokk Jamie Oliveri tooted. «See on keskmise suurusega, mis ongi ostjate seas populaarne, sest kuna köögid on paljudel väikesed ja tööpinda on vähe, siis armastatakse keskmist suurust,» tutvustas Rühka. Naise sõnul ostetakse kaubamajast kõige rohkem keskmise suurusega puidust lõikelaudu.
Üldjuhul on puidust tooted uuena õlitatud, kuid pärast kasutamist vajavad taas õlitamist. Selleks võib võtta mooniõli või ehituspoes müüdavat õli, mis sobib pindade õlitamiseks. Enne tasuks kareda svammi või liivapaberiga eemaldada lõikelaua pealmine kiht, mis on juba maitsed sisse võtnud.
«Seda tuleb kindlasti teha hästi peenikese liivapaberiga. Metallnuustik vms võib lõikelaua sisse teha juurde kriipse, kuhu sodi hakkab sisse kogunema,» õpetas Rühka.
Reegel lõikelaudade juures on see, et need peavad saama pärast kasutamist õhu käes seista ja kuivada. Seega ei tohi lõikelauda panna kohe sahtlisse, kus niiskus püsib paratamatult kauem lõikelaua küljes.
Reeglina on õrnematel puidust lõikelaudadel tark kasutada teravat nuga. «Kui nuga on terav, siis pole tarvis väga suure jõuga lõigata. Kui nuga on nüri, siis peab väga tugevalt suruma ja saagima, ning kui nuga lõpuks lihast läbi läheb, siis läheb ka puu sisse. Aga eks noad tekitavad ikka puitu sisselõikeid,» märkis Rühka.
Lõikelaudu leidub teistestki materjalidest. Kui noa kestvusele mõelda, siis nn noasõbralikkuse edetabel algab puiduga, millele järgnevad polüpropüleen, laminaat ning kõige viimasena klaas ja kivi – marmor.
«Laminaat on tugevam materjal, mis ei võta nii palju lõikamise täkkeid sisse, aga samas ei ole see kindlasti puu ja selle eluiga võib olla lühem,» tutvustas spetsialist. Bambus on tugev, aga õhuke materjal. «Sellel tootel on lõikelaud tehtud nii, et avadest kukub leivapuru peamise plaadi alla. Pärast saad alla kogunenud leivapuru ära raputada. See on hea näiteks paprikate tükeldamisel,» jagas Rühka näpunäited.
Inimesed kasutavad ka klaasist ja marmorist lõikelaudu. «See konkreetselt on küll juustualus, aga kodudes lõigatakse ka sellesama peal. See on väga eksklusiivne ja köögis ilus, aga mõeldud pigem sellele kokale, kes harva lõikab,» ütles Rühka ja põhjendas: «Need on lihtsalt nii tugevad, et nürib noa ära.»
Puidu kõrval on aga mõistlik kasutada ka plastist lõikelaudu. «Polüpropüleen on hea, sest kogub endasse vähem maitseid ja lõhnu ning seda saab masinas pesta. Puitu masinasse panna ei tohi,» juhendas Rühka.
Liha ning köögi- ja puuvilju ei tohiks iialgi sama lõikelaua peal hakkida. Liha tükeldamisel on alati oht, et bakterid võivad levida.
«See on ühelt poolt bambusega, teisest küljest plastiga: plastiga poolel lõikad näiteks liha ja teisel köögivilja. Samas on see ümmargune ja kui sellelt toitu potti valada, on suur tõenäosus, et toit kukub anuma kõrvale,» hindas Rühka toodet.
Populaarsed on kaubamajas ka veidi krõbedama hinnaga plastist Joseph Josephi lõikelauad. «Meie klient on keskmisest ostujõulisem ning armastab brändi ja eksklusiivsust. Selle tootja materjal on vastupidav ja väidetavalt noasõbralik,» kiitis spetsialist.
/nginx/o/2014/10/15/3434449t1h72d0.jpg)
«Siin tootel on näiteks peal väiksed ogad, kuhu paned liha nii, et lõigates ei libise praad maha, mahla laiali voolamist takistab alumine serv. Algul kasutad ühtepidi, aga siis saad keerata teise poole ja lõigata siledal pinnal muid asju,» kirjeldas Rühka ühte firma lõikelauda ning tutvustas seejärel teist: «Selle toote eelis on volditavus. Lõikad toidu ära ja muudad lõikelaua kühvliks, millega tükid potti valad.»
/nginx/o/2014/10/15/3434459t1hdb98.jpg)
Palju on müügil lõikelaudu, millel on jalad all. «Kui jala alla satub köögis õli, võib lõikelaud libisema hakata. Seega, mida vähem jalgu all, seda stabiilsem. Jamie Oliver paneb lõikelaua alla näiteks märja köögirätiku,» õpetas spetsialist.