Eesti Energia uus pealik: palju on julgelt ette võetud

Eesti Energia juhatuse esimees Hando Sutter. Foto: Jaanus Lensment

Eesti Energia uus juht Hando Sutter räägib uue ametikohaga seoses antud esimeses pikemas usutluses Postimehele, kuidas ta selle ametikoha sai ja millised on tema ootused Eesti Energia tuleviku osas.

Te ei kandideerinud Eesti Energia juhikonkursile. Kuidas selliseid töökohti saadakse?

Mind kutsuti. Juhikonkurss oli kogu aeg ju nii, et osa oli avalik ja osa oli headhunt ehk kutsetega kandidaadid.

Kes teid kutsus?

Ariko Reserv, kui konkursi korraldaja.

Praeguse elektribörsi juhina sobitute sellele tööle muidugi suurepäraselt. Ometi leidub inimesi, kes arvavad, et selle koha mängis teile kätte teie sõber ja Eesti Energia nõukogu liige Märt Vooglaid.

Ma olen lugenud ka versiooni, et olen tegelikult hoopis Urmas Sõõrumaa jope. (Muigab) Eks inimestele meeldib ikka tiitleid panna. Märti (Vooglaidu – RB) tunnen ma juba üheksakümnendast aastast, kui õigesti mäletan. Kas ma teda nüüd sõbraks saan nimetada, ei oska ma öelda. On sõprade ring ja tuttavate ring. Aga samamoodi tunnen ma pikka aega enamusi nõukogu liikmeid ja selle teooria kohaselt võin ma olla ajakirjaniku jaoks nõukogus iga liikme oma jope.

Kust tutvus Vooglaiuga pärineb?

Eks me kuskil Saaremaal kunagi mingis seltskonnas kokku trehvasime. Tema on Saaremaa mees, mina ei ole, kuid olen Saaremaal palju käinud.

Aga Vooglaiuga te oma uue ametikoha osas rääkisite?

Mitte enne, kui otsus langes. Ma hoidsin spetsiaalselt madalat profiili. Ei teinud protsessi jooksul ühtegi asja, et valituks saaksin. Kui võiks arvata, et valituks saamiseks tuleb teha lobbytööd, siis minu puhul see nii ei olnud. Nii et midagi põnevat siit ei leia.

Kuidas suhtuda määratlusse Sõõrumaa jope?

Ma võiks siis juba olla ka Sonny Aswani jope, kelle juures aastaid töötasin. Aga võib-olla see nimi ei kõla Eestis nii põnevalt kui Sõõrumaa. Ja miks siis mitte ei võiks ma olla Armin Karu jope, sest ma olin temagi palgal. Ma arvan, et need inimesed on head visionäärid. Mul on olnud õnn nende inimestega koos töötada ja olen neilt palju õppinud. Kui vaadata, mida need inimesed on ära teinud – nad ei ole seda tüüpi juhid, et paneme ühe poe Tallinnas käima ja üritame sealt maksimumi välja keerata. Neil on alati oma laiem nägemus asjadest, nad on läinud edasi erinevatele turgudele.

Mida muud energiahiiu tulevane juht oma senisest karjäärist räägib, miks vahetas ta perekonnanime ja mida ta arvab Eesti Energia senisest juhtimisest, loe edasi Postimees Plussist.