/nginx/o/2013/12/02/2661952t1h12e4.jpg)
Eile esitleti Mati Laose kirjutatud ajasturaamatut «Mainori lugu», millest lubati Postimehel avaldada mõned katked. Järgnev katkend pärineb lehekülgedelt 466-467 ning räägib sellest, kuidas Ülemiste City juhi kohalt lahkunud Gunnar Kobin ettevõttega boonuste üle vaidlema jäi.
Gunnar Kobini boonused
Peale lahkumist Ülemiste Cityst jääb Gunnar Kobinile oma firmaga 10% Ülemiste City aktsiatest, mille eest tema firma oli Ülemiste Cityle võlgu 34 miljonit krooni. Nimelt sai ta tööle tulles 10% Ülemiste City aktsiaid, mille eest pidigi lahkudes maksma 34 miljonit krooni.
ANDRUS KALDALU meenutab: «Gunnar sai korralikku palka ning pealegi oli tema suureks motivatsioonikskümnendik juurde loodud väärtusest. Paraku jõudis Gunnar esimese etapiga korraliku ja positiivse tulemuseni just siis, kui algas majanduskriis, mis hakkas firma loodud väärtust päris kõva hooga otsast näksima. Kui vahepeal oli Ülemiste City kinnisvara arendusväärtuseks olnud üle miljardi krooni, siis kujunenuks sellest päris hea kümnendik ka Gunnari jaoks. Seega üle 100 miljoni krooni. Ent nagu öeldud, majanduskriis hakkas just siis pigistama. Kuna Ülemiste Cityl polnud käes mitte üksnes kinnisvara, aga ka 690 miljonit selle arendamiseks võetud laenu, siis tähendas see, et varanduse väärtus vähenes. Kui vara väärtus kulub kaks korda, siis omakapitali väärtus kukub oluliselt rohkem.»
Gunnar Kobinit vaevabki probleem, mida teha 10% Ülemiste City aktsiatega. Masu ajal on neid raske müüa ja vaevalt oleks keegi nende eest 34 miljonit krooni maksnud. Pealegi läinuks saadud raha Ülemiste City laenu tagasimaksmiseks ja hiilgava töö boonuseks jäänuks null. Gunnar, kes on lootnud juba väga rikkaks meheks saada, pole aga rahul sellega, et masu on loodetud üle 100 miljoni kroonise boonuse ära söönud... Pärnits soovitab küll Kobinil mitte muretseda, sest iga masu lõpeb kunagi, misjärel taastub ka Ülemiste City vara väärtus. Seejärel saab ka Kobin oma boonused kätte. Ühtlasi pakub Pärnits Kobinile tema vara turvamiseks aktsionäride lepingut.
ANDRUS KALDALU: «Kobini firma saigi kätte aktsionäride lepingu. Ülo Pärnits laseb kahjuks sageli teisel poolel lepingupõhjasid välja pakkuda, kuigi mõnel puhul oleks õigem seda hoopis ise teha. Üldjuhul saavutab see, kes pakub lepingu põhja, oma eesmärkidest rohkem, kui see, kes nö vabatahtlikult allakirjutaja rolli võtab. Gunnar võttis lepingus suuna leppetrahvidele. Aga elu näitab seda, et kui keegi hakkab kelleltki midagi sellist nõudma ja kohtu kaudu pealekauba, siis on sõprussuhted läbi.»
Masu ajal on vaidlused Kobiniga Mainori jaoks negatiivsed. Kuid peale pooleaastast vaidlemist ja Mainori likviidsuse paranemist lepivad Gunnar Kobin ja Mainori juhatuse esimees Rainer Aunpu siiski 2009. aasta lõpus kokku, et Mainor ostab Kobini firmalt 10% aktsiaid 13,5 miljoni krooni eest ja kustutab lisaks 34 miljonilise võlgnevuse. Mainori juhtkond mõtleb seejuures, et nad on kujunenud olukorras käitunud Gunnar Kobiniga džentelmenlikult, kuid Gunnar Kobin nii ei arva.
Kui Kobinil jätkunud rohkem kannatlikkust ja tarkust olukorra kainemaks hindamiseks, oleks ta peale tehingut Technopolisega 2010. aasta lõpus saanud oma 10% aktsiate eest mitu korda suuremat hinda. Vähemalt 5 miljonit eurot ehk teisiti öeldes olekski saanud kätte kunagi loodetud boonuse.