Autokoolid: noored vajaksid koduseid lisatunde

Õppesõiduk. Foto: Liis Treimann

Jõhvis on näha hulgaliselt õppesõiduautosid, mis pahatihti oma kobava liikumisega teisi juhte kiruma panevad. Paljude kaasliiklejate arvates pannakse noored sohvrihakatised liiga vara linnaliiklusesse seiklema ja see takistab üldist liiklusvoogu.

Ausalt öeldes ei ole sellest koperdamise patust priid ka paljud teised autojuhid, olgu siis vahtralehega või ilma, kirjutab Põhjarannik. Kas tõesti saab tänapäeval juhiluba lammaste eest, nagu linnalegend aastakümneid väitnud on, või on koolitus lihtsalt puudulik?

«Õppeprogramm on tehtud keskmise järgi,» ütles OÜ Autosõit Kirde piirkonna juht Indrek Puusepp. «Kui vaadata eksamite tulemusi, siis läbivad esimesel korral eksami ligikaudu pooled juhikandidaadid. Mõnes koolis on tase kõrgem, mõnes madalam, kuid keskmine kursuslane suudab pärast kursusi eksamid edukalt sooritada. Ehk siis õppekava ja sõidutundide arv, mida seadus nõuab, on optimaalne,» sõnas Puusepp.

Paljude liiklejate arvates on kogu koolitus mitte autojuhtimise õpetamine, vaid drill eksamite edukaks sooritamiseks. Kuna eksamiaeg pole pikk, siis kaugele maanteeameti eksamikeskusest ei sõideta. Ehk siis saame juhi, kes liikluses ei orienteeru, vaid tuubib pähe eksamipiirkonna ja edaspidi loodetavasti ka oma põhimarsruudid, kuid mujal jääb hätta.

«Sõitma õpetab teid mees või armuke, meie siin valmistume eksamiks − nii ütles minu sõiduõpetaja, kui ootamatult leidsin ennast esimesel sõidukorral, mis oli ka esimene rooli istumine, tänavaliiklusest,» kirjeldas üks daam oma kogemust.

Üldiselt tuleb kursustele kahte sorti inimesi − ühed on hoolega kuskil omaette harjutanud ja enda arust juba päris juhid, teised istuvad rooli tõesti vaat et esimest korda.

«Mina olen kahe käega selle poolt, et kodus lisatunde tehakse,» ütles omanimelist autokooli juhtiv Tõnis Mägi. Eriti võib seda soovitada noorematele. «Jah, tihti omandatakse võsaõppes mingi vale harjumus ning kogemus on näidanud, et noore suudame autokoolis ümber õpetada, vanemat aga mitte,» lausus Mägi.

Sama meelt on ka Indrek Puusepp. «Siiski soovitan seda teha koostöös kooliga. Meil on isegi välja töötatud pakett, kus arutame lapsevanemaga, mis on õppuri nõrgad kohad ja kuidas neid parandada. Nii on kasu mõlemapoolne. Kodus õpitakse just seda, millest vajaka jääb,» ütles Puusepp.

Päris nullist paljud aga kodust õpet korraldada ei taha või tekitab see rohkem kahju kui kasu.

Olgem ausad − auto on peres ikkagi kõhu kõrvalt. Olgu see siis igakuine liisingumakse või kulub selletagi täitsa arvestatav osa sissetulekust autole. Nii kipub kodune õpetaja tegelema rohkem oma auto säästmise kui õpetamisega.

«Kui õpilasele pidevalt tema järgmist tegevust ette öelda, ei õpi ta oma peaga mõtlema, mis on liikluses vajalik, vaid muutub robotiks. Sõiduõpetajal on võrratult rohkem kogemusi ning lisapedaalide abil saab ta auto lõhkumise ohtu vähendada. Nii et mina küll soovitan lasta elementaarsed juhtimisvõtted omandada autokoolis ning siis, kui oht autot lõhkuda on vähenenud, kellegagi eraviisil harjutada. Nii on närvikulu ka autoomanikul väiksem ja õppimisest tolku rohkem. Mõni inimene aga üldse õpetajaks ei sobigi, kui vaid kärgib,» rääkis Puusepp.

Avalikus liikluses peab juhendajal olema tunnistus, mida saab maanteeameti büroost teatud tingimuste täitmisel. Selleks peab olema vajalik sõidustaaž ning karistuste register peab näitama, et tegemist pole liiklushuligaaniga.

Ja juhendaja juhtimisel tasub oma nõrgemaid külgi välja ravida, mitte niisama sõita. «See pole mingi õige õpetamine, kui kodusel õppel lastakse õppuril oma mugavuse huvides vaid pikki maanteeotsi sõita. Kasu on sellest vähe, sest suurt midagi peale rooli keeramise tegema ei pea,» leiavad sõiduõpetajad.

Sõiduõppel peab esmajärjekorras saama autojuhtimisvõtted selgeks nii, et nad tuleksid automaatselt, ning aju ja meelte võimsus peab minema liikluse, märkide ja teiste liiklejate jälgimiseks ning saadud info analüüsimiseks.

Loe täismahus Põhjarannikust.