Päevatoimetaja:
Sander Silm

Õpetajat aitavad nõustajad

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Viimsi kooli vene keele õpetaja Külli Alver koos oma esimese hoolealuse, noore füüsikaõpetaja Gerrit Kanarbikuga kümne aasta eest, kui ta mentorina alustas.
Viimsi kooli vene keele õpetaja Külli Alver koos oma esimese hoolealuse, noore füüsikaõpetaja Gerrit Kanarbikuga kümne aasta eest, kui ta mentorina alustas. Foto: Liis Treimann

Pikka aega on ühiskonnas tõdetud, et vajame haridusellu olulisi muutusi, selleks pakutakse välja erinevaid lahenduskäike, kuid siiani pole jõutud olukorrani, mis asjaosalisi ja kogu ühiskonda rahuldaks.

On selgeks saanud, et muutuste elluviimine vajab toetamist. Eesti Supervisiooni ja Coachingu Ühingu juhatuse esimees Signe Vesso usub siiralt, et just supervisiooni meetodid toetavad kooli arengut parimal viisil.

Uurime, mida need võõrapärased nimetused tähendavad ja miks ei kasutata nende terminite eestikeelseid vasteid. Vesso sõnul on supervisioon suures osas sama, mis töönõustamine, kuid selle ala inimene vajab spetsiaalset väljaõpet.

Coaching on ingliskeelse terminina kasutusel üle maailma ja head tõlget sel meie keelde ei ole. Seda alles otsitakse. Kasutusel on olnud sellised terminid nagu treenimine, arengunõustamine, juhendamine, kuid neist igaühel on oma lisatähendus juures.

Saksa koolkond, millest Eesti on eeskuju võtnud, käsitleb coaching’ut supervisiooni osana. Coaching on terminina tulnud spordist ja liikunud edasi ärimaailma.

Supervisioon võeti esmalt kasutusele sotsiaaltöös, seejärel ka pedagoogikas, tervishoius ja mujal. Nüüd on need kaks inimeste arendamise ja muudatuste elluviimise vormi omavahel kokku saanud. Mõlemad meetodid aitavad kooli juhtkonnal, õpetajail või neil kõigil koos liikuda punktist A punkti B kõige paremal viisil.

Plaane ei viida ellu

«Tavaliselt me räägime asjadest ja teeme plaane, aga sageli jääme poolele teele pidama ja ei vii neid ellu. Seda kohtab hästi palju nii haridussüsteemis kui mujalgi,» rääkis Vesso. Konkurentsiühiskonnast koostööühiskonda üleminek eeldab aga väga suuri muutusi, mis haaravad paljusid osapooli.

«Olles süsteemis sees, on raske suuri muudatusi teha ja vahel tuleb selleks kõigepealt ennast muuta. Kui teeme kogu aeg samu asju, siis ei tasu ka imestada, et saame samu tulemusi,» selgitas Vesso.

Superviisor erapooletu kõrvaltvaatajana aitab süsteemi sees olevatel inimestel näha ressursse, mis neil on, samuti takistusi püstitatud eesmärkide saavutamisel ja viise nende ületamiseks ning ei lase valitud teelt kõrvale kalduda. Ta aitab kolleegidel omavahel läbi rääkida, dialoogi pidada, motivatsiooni leida, vajadusel emotsionaalselt keerukaid situatsioone lahendada.

Lisaks meeskonna tiivustamisele võib ta aidata inimestel oma tööd paremini teha ehk neid individuaalselt nõustada. Õpetaja oma isiksuse ja tegevusega mõjutab ju õpilasi ja temast sõltub suures osas, kas õpilased on koolis õnnetud või õnnelikud. Supervisioon aitab õpetajal aru saada, milline on tema mõju klassile ja igale üksikule õpilasele, aga ka kolleegidele.

See aitab inimestel end paremini juhtida, parandab suhteid koolis ja aitab ära hoida õpetajate läbipõlemist, mis on meilgi suureks ohuks saanud. Kõigile on selge, et läbipõlenud inimene ei saa olla rõõmus ja teisi aidata. Eestis on supervisioon hariduselus veel üsna tundmatu nähtus ja selle eestvedajad teevad suuri pingutusi meetodi propageerimiseks.

Tallinna Ülikooli arendusprorektor Eve Eisenschmidt teab rääkida veel ühest meetodist, mida meie koolides on juba edukalt rakendatud. See on mentorlus.

Sellesuunaline algajate õpetajate riiklik tugiprogramm algas juba aastal 2004. See tähendab, et riik toetab mentorite aasta kestvat ettevalmistust Tartu ja Tallinna ülikoolis. Termin ise on pärit Vana-Kreekast.

«Mentor ei ole lihtsalt üks vanem ja kogenum kolleeg, kes läheb algaja õpetaja juurde ütlema, et tee nagu mina. Ta peab aitama noorel tööellu sisse elada ja oma käekiri kujundada,» selgitas üks selle programmi eestvedajaid.

Mentoriks võib saada iga õpetaja, kel on vähemalt kolm aastat töökogemust ja kes läbib vastava koolituse. Oluline on ka soov ja oskus kolleegidega koostööd teha ja neile tagasisidet anda.

Kui arvestada, et Tallinna Ülikool on kümne aastaga koolitanud 700 mentorit ja Tartu Ülikool vähemalt samapalju, siis on nende hulk meie koolides juba üsna piisav. Seega peaks endale mentori saama kõik oma õpetajateed alustavad noored.

Mentor õpib ka ise

Lisaks alles kooli tulnud õpetajaile kasutatakse mentoreid vahel teistegi õpetajate toetamisel, kui nad abi vajavad. Tavaliselt vähendatakse mentori tundide andmise koormust, et tal jääks rohkem aega mõne kolleegiga eraldi tegeleda.

Mentorlus pakub õpetajaile enesetäiendamise ja karjääritegemise võimalusi, sest protsess on kahepidine – kuna mentor ise õpib selle käigus. Supervisioon täiendab mentorlust, olles kindel metoodika, mida rakendavad litsentseeritud spetsialistid kõigile õpetajatele, mentorlus nii põhjalikku ettevalmistust ei vaja.

Viimsi kooli vene keele õpetaja Külli Alver oli Eesti koolisüsteemis esimene, kes kümmekond aastat tagasi mentori väljaõppe sai ja seda tööd tegema hakkas. «Sestsaadik on mul igal aastal olnud õnne mõnele noorele kolleegile toeks olla,» lausus ta.

Mullu oli tal koguni kolm hoolealust. Igal nädalal on kindel aeg, mil mentor oma hoolealusega kohtub. Nooremõpetaja saab rääkida oma muredest, koos analüüsitakse tunde, mida mentor külastab, ja püstitatakse eesmärke.

Õppeaasta lõpul antakse nooremõpetaja tööle hinnang, mille alusel kooli juhtkond langetab otsuse tema pädevuse kohta. Seni pole Alveril olnud juhust, kus mõni nooremõpetaja oma tööga hakkama poleks saanud. Reeglina on kooli tulevad noored hästi motiveeritud ja suhtuvad õpetamisse tõsiselt.

«Mul on ses suhtes hästi läinud, kuid olen kuulnud ka teistsuguseid lugusid,» tõdes ta. Noorte õpetajate põhiline probleem on enesekehtestamine ja distsipliin klassis, kus on nii palju erinevaid isiksusi.

Alveri sõnul sõltub palju sellest, kuidas õpetaja on tunni ette valmistanud ja enda jaoks läbi mõelnud, kuidas ta suudab õpilasi motiveerida. Mentor aita­b kaasa sellega, et esitab küsimusi, mis panevad noore oma töö üle mõtlema.

«Mentor ei ole õpetaja ega treener ega ka koolitaja, ta on pigem partner ja suunaja,» selgitas kauaaegne mentor oma töö põhimõtet. Eriti keerulistel juhtumitel suunab ta noore õpetaja koolis tegutsevasse tugikeskusse, kus on ametis nii psühholoogid kui ka sotsiaaltöötajad ja eripedagoogid.


Kommentaar

Krista Loogma

Tallinna Ülikooli professor

Õpetajatöö üks peamisi dilemmasid seisneb selles, et nende tööle ja ettevalmistusele esitatavad nõudmised on kõrged, samas aga tunneb suur osa õpetajaid, et ühiskond ei väärtusta nende tööd piisavalt.

Seda kinnitavad meile ka rahvusvaheliste uuringute tulemused, eriti OECD põhikooli viimase astme õpetajate ja õpetamise uuringu (TALIS) andmed, aga ka järjekordade puudumine ja kohatine vähempakkumine õpetajahariduse õppekavadele ülikoolides, samuti soolise ja vanuselise tasakaalu puudumine õpetajaskonnas.

Et ühiskonna suhtumine õpetajaametisse on üks võtmeküsimusi, näitab ka asjaolu, et samal ajal kui õpetajad on rahulolematud oma ameti ühiskondliku staatusega, on nad siiski üldiselt rahul oma töö ja töökeskkonna ehk kooliga. Samas vaid 14 protsenti õpetajaist ja 12 protsenti koolidirektoritest usuvad, et õpetajakutse on ühiskonnas kõrgelt hinnatud.

Meid ei saa lohutada teadmine, et suures osas Euroopa riikides on täheldatav sama tendents. Paradoksaalne avalik diskursus «kangelane-patuoinas», mis omistab õpetajale kõikvõimsa ja jõuetu positsiooni üheaegselt, on omane sellealastele vaidlustele pea kogu maailmas, eelkõige aga lääneriikides.

Ühelt poolt rõhutab see, et õpetajast sõltub palju, sh ühiskonna areng ja majanduskasv, noorte moraal ja palju muud, teisalt aga suurt vastustust juhul, kui asjad ei lähe nii, nagu soovitud.

Õpetajatöö ja -ameti muutumine on seega täis vastuolulisi suundumusi, mis võivad kaasa tuua frustratsiooni, madala efektiivsuse, rahulolematuse ja tunde, et ühiskond ei väärtusta seda ametit.

Üldine haridustase ühiskonnas on oluliselt tõusnud, mistõttu pea kõik on aastaid koolis käinud ja «asjatundjad» hariduses ja koolielus. Palju peavalu teeb õpetajatele üha mitmekesisemaks muutuv õpilaskond ja samal ajal nõudmine, et neid õpetataks ühtsete (riiklike) standardite järgi.

Märksõnad

Tagasi üles