Kolmanda vormina on olemas renditöö. Rendifirmad on ise tööandjad, kes sõlmivad inimestega töölepingud ja hoolitsevad kõikide maksude tasumise eest, töötegemise koht võib asuda ükskõik kus.
Et asja ilmekamalt selgitada, tõi Maripuu näiteks teleajakirjaniku Marko Reikopi, kelle meie rahvusringhääling lähetab igal aastal riiki, kus toimub Eurovisioon, et sündmust meie televaatajatele kommenteerida. Sel puhul on tegemist kõige tüüpilisema töölähetusega. Mehe Eestis sõlmitud tööleping kehtib ja talle makstakse töötasu pluss päevaraha.
Aga võib juhtuda, et Reikop jääb hea kommentaatorina silma näiteks Rootsi ringhäälingule ja nad soovivad teda endale palgata. Kahe maa ringhäälingud peavad läbirääkimisi, mille tulemusel mees palgatakse kaheks kuuks tööle Rootsis. Kuna seal on reporteri palk oluliselt kõrgem, tuleb talle maksta Rootsis kehtivat miinimumtasu.
Lähetatud töötajat eristab töölähetuses viibivast töötajast asjaolu, et lähetatud töötajal on alati konkreetne vastuvõtja, kes korraldab välisriigis tema tööd ja töökeskkonda. Töölähetuses olija saab konkreetsed ülesanded kodumaalt kaasa.
Välisriigis elades ja töötades võib põrkuda teatavatele raskustele – näiteks kohanemine uue kultuuriga, töötamine võõras keelekeskkonnas, maksu- ja sotsiaaltagatiste süsteemi mõistmine. Et end paremini ette valmistada, tuleks valitud riigiga eelnevalt lähemalt tutvust teha. Näiteks saab selle kohta teavet EURESi (Euroopa Liidu tööhõivevõrgustik – toim) kodulehelt.
Välisriiki tööle mineja ei tohiks lasta end eksitada kõrgest palgast, sest suurema palgatasemega riikides on ka kaupade ja teenuste hinnad kõrgemad. Seega ei pruugi suurem palk veel tähendada, et oluliselt rohkem raha kätte jääb, pealegi kehtib paljudes riikides astmeline tulumaks.