Suured muutused laenuturul
28. september 2014, 13:12
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Glikman Alvin & Partnerite advokaat Martin Raude kirjutab, et erinevatest piirangutest ja lisatingimustest, mille riik tahab laenuandjatele seada ja küsib, kas ikka on vajalik kehtestada kõigile laenuandjatele pankadega sarnased reeglid.
Laenuturu korrastamise vajadusele on juhtinud tähelepanu nii turuosalised kui Riigikohus ning nüüdseks on poliitikakujundajad jõudnud ka konkreetsete ettepanekuteni. Nii kavandatakse tarbijale antava laenu reklaami piiramist, krediidi kulukuse määrale ja sissenõudmiskuludele ülempiiri kehtestamist ning vaidluste vahekohtule allutamise keelamist. Lisaks aga kavandatakse nii laenu andjatele kui vahendajatele hulgaliselt uute nõuete kehtestamist. Selliste nõuete põhjendatus ja vajalikkus on aga küsitav.
Kehtiv seadus ei piira iseenesest laenu anda ja vahenda võivate isikute ringi. Nii jagunevadki laenuandjad laias laastus pankadeks ning mittepankadeks (nt kiirlaenufirmad, hoiu- ja laenuühistud, ühisrahastajad). Kui pankadele kehtivad karmid erinõuded, siis mittepankade nõuded on minimaalsed. Suuresti on selle põhjuseks asjaolu, et kui mittepangad võivad üksnes enda raha välja anda (laenata), siis pangad võivad ka klientide raha sisse võtta (hoiustada).
Nüüd aga tahetakse seada kõrgendatud nõuded nii mittepankadeks olevatele laenuandjatele kui ka laenuvahendajatele. Muudatused ei puuduta neid, kelle jaoks on laenu andmine või vahendamine kõrvaltegevus (nt äriühingu poolt ühekordne laenu andmine või eraisiku poolt laenu andmine). Küll aga puudutavad muudatused nii kiirlaenufirmasid (nt SMS laen, Monetti, Credit24), otselaenamise platvorme (nt Bondora, Omaraha, Investly) kui ka otselaenamise platvormide kaudu põhitegevusena laenu andvaid äriühinguid.
Nii näiteks täpsustakse laenuandjate kohustusi seoses tarbijate informeerimise, maksevõimelisuse hindamise ja muude vastutustundliku laenamise nõuetega ning pannakse sellised kohustused ka laenuvahendajatele. Selliseid muudatusi võib pidada põhjendatuteks, sest need aitavad vältida tarbijate poolt emotsiooni ajel ülejõukäivate laenude võtmist ning nendest tingitud makseraskustesse sattumist. Samuti kaitsevad sellised muudatused otselaenamise platvormide kasutajaid, sest suurendavad antava laenu tagasisaamise tõenäosust ja vähendavad seeläbi saadava laenu intressi.
Samas aga seatakse kõrgendatud nõuded laenuandjate ja -vahendajate tegevuse alustamisele, miinimumkapitalile, osaluse omandamisele, omanike ja juhtide kvalifikatsioonile, organisatsioonilisele ülesehitusele, sisemistele protseduurireeglitele jne. Vaieldamatult eeldab nende nõuete järgimine märkimisväärset kulu, mis suure tõenäosusega kajastuks ka laenude intressis. Samuti tekitatakse laenuandjatele ja –vahendajatele kohustus maksta järelevalvetasu, mis samuti jääks ilmselt lõppkokkuvõttes laenusaaja kanda.
On küsitav, kas ikka on vajalik kehtestada mittepankadele pankadega sarnaseid nõudeid. Kui pankadele seatud nõuded aitavad tagada, et kliendilt hoiustamiseks võetud raha on pangas hästi hoitud, siis mittepankadele seatavad nõuded sellist eesmärki ei teeni. Mittepankade tegevus saab puudutada kliendile laenuna antud raha ning on seetõttu suuresti laenuandja enda äririsk. Kui panga majandusraskustesse sattumine ohustaks kliendi vara, siis mittepanga majandusraskustesse sattumine ohustaks eelkõige laenuandja või –vahendaja enda vara.
Ka on kaheldav, kas on õige lüüa sama puuga kiirlaenufirmasid ja ühisrahastajaid (nii laenuandjaid kui ‑vahendajaid). Näiteks kas otselaenamise platvormide kaudu põhitegevusena laenu andvate äriühingute puhul on kavandatav 50 000 euro suurune kapitalinõue põhjendatud, kui antav laen on tavapäraselt kõigest mõnikümmend eurot. Reeglina püüab ühisrahastus pakkuda laenuvõtjatele kiirlaenufirmadest soodsamat alternatiivi ning laenuandjatele pangahoiusest tulusamat investeerimisvõimalust. Planeeritud muudatused teeksid selle eesmärgi saavutamise keerulisemaks.
Sestap tekib paratamatult küsimus, kas ei piisaks tarbijate poolt emotsiooni ajel ülejõukäivate laenude võtmise vältimiseks mõõdukatest piirangutest reklaamile, selgest ülempiirist krediidi kulukuse määrale ning täiendavatest kohustustest vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimisel. Laenuandjatele ja ‑vahendajatele ülemäärase koormuse panemine võib kokkuvõttes lõppeda laenuturul konkurentsi vähenemisega.