Andres Arrak: majanduskasv rämpsu arvel

Foto: Carofoto/SCANPIX

Rämpsuks muutunud kunagised kvaliteetkaubad kinnitavad, et praegune laenatud tarbimisel põhinev majanduskasvu mudel on ammendunud, nendib majandusteadlane Andres Arrak.

Üldtunnustatud reegel on, et elu peab kogu aeg paremaks minema. Paremaks saab ta aga minna siis, kui tulud kasvavad, rohkem toodetakse ja tarbitakse. Et rohkem on alati parem, on neoklassikalise majanduskoolkonna poolt postuleeritud alates Alfred Marshallist (1843–1924).

Ja edukalt. Inimkond on ummisjalu tormanud tarbima üha rohkem ja üha vähem vajalikke asju. Tarbimine loob enesetunde, on staatuse sümbol.

Seda enam, et 70 protsenti kogu tarbimisest saab endiselt osaks vaid seitsmele protsendile maakera elanikkonnast. Ja jumal tänatud. 1820. aastal moodustas Hiina ja India tarbimine (ja ka tootmine, kuna eksport sisuliselt puudus) maailma tarbimisest 47 protsenti. 1970. aastal seitse protsenti.

Kaks suurt pididki pooleteiseks sajandiks «okasroosikese unne» suikuma, et osa maakera elanikkonnast saaks paar inimpõlve tõelist tarbimispidu pidada. Vastasel juhul oleks fossiilkütused juba ammu unustusehõlma vajunud ja Mehhiko lahe naftareostus olemata. Halb uudis on, et selline tarbimispidu ongi nüüdsest alates igaveseks läbi. Kas või juba pensionäride ja töötegijate pöördumatult halveneva suhte tõttu.

Niisiis – elu paranemiseks peavad majandus ja tulud kasvama. Enamikus majandusõpikutes domineerib siiamaani Ameerika majandusnobelisti Robert Solow’ (s 1924) majanduskasvu mudel. Solow defineerib kasvu mitte tootmismahu kasvuna riigis, vaid elaniku kohta. Järelikult, mida rohkem toodetakse ja tarbitakse riigi elaniku kohta, seda kiirem on kasv.

Koos neoklassikute rohkem-on-parem ideoloogiaga saamegi tänapäevase arenguideaali ja ühtlasi mootori. 2009. aasta kiireim majanduskasv näiteks oli Macaus (kui keegi teab sellist endist Portugali asumaad Hiina küljes) – 13,2%, Kataris – 9,5% ja Aserbaidžaanis – 9,3%. Nimekirja lõpus olid Läti (–17,8%), Armeenia ja Leedu (–15%) ning Eesti ja Ukraina –14,1%).

Hardo Pajula paljastab (PM 29.06) õigustatult tänapäevase kapitalismi «väikese räpase saladuse». Ta toob esile, et globaalse konkurentsi teravnemine eelkõige Aasia majandusgigantide turuletulekuga on sundinud halveneva demograafilise struktuuriga rikastes ja kallilt tootvates riikides elustandardi säilitamiseks võlgu võtma.

Ent samal protsessil on veel teinegi külg. Püüd võistelda idast pealetungiva odava (rämps)kaubaga on sundinud lääne tunnustatud bränditootjaid kvaliteedis mööndusi tegema. Et kasvutabelites kohta säilitada, tuleb üha rohkem müüa. Kes siis aga ikka vana head asja (autot, mobiiltelefoni) niisama ära viskab.

Uue asja ostmise vajadus tuleb tarbijale otsa ette taguda. Ja seda saab kõige kindlamini teha, pannes tarbija lihtsalt paratamatuse ette – vana asi lagunes kätte ära. Teatud juhtudel tarbija ei eeldagi, et ostetud ese kestaks. Hiinas toodetud tongipüstol (hind 99 krooni) pakkus lastele mängulusti täpselt kolm päeva. 33 krooni päeva kohta… Võib-olla see oligi ootuspärane.

Aga kurb tõsiasi on, et ka n-ö vanad head brändid muutuvad rämpskaubaks. Toon isikliku näite jalatsite valdkonnast. Kuna Ameerika Camel Bootse meie kaubandusvõrk enam turustada ei taha (kestavad liiga kaua), siis lülitusin mingil hetkel ümber sakslaste Lloydsi (kvaliteet)brändile.

Minu esimesed Lloydsid kestsid kümme (loe: kümme) aastat ja maksid 2700 krooni, mis oli viisteist aastat tagasi üüratu raha. Kusjuures tallamuster oli lõpuks endiselt alles – teate küll, see selline risti kulgev punane triip. Eriti tubli tulemus minu kehakaalu arvestades.

Järgmised Lloydsid (maksid täpselt sama palju) kestsid poolteist ja viimased vähem kui aasta (ostetud Kaubamaja kampaaniahinnaga + sünnipäevasoodustus = 1400 krooni)… Ühtedel kulusid augud taldadesse, teised läksid lihtsalt vormist välja. Sellest ajast alates ei osta ma enam üle kuuesajakrooniseid kingi. Milleks?

Minu Hooveri külmkapp (olgu, ostetud kasutatud peast, aga remonditud ja garantiiga) hoidis külma kaks aastat. Huvitav, kaua kestab uus Samsungi oma? Minu Gustavsbergi WC-poti (uuena ostetud) loputussüsteem lakkas toimimast vähem kui kahe aastaga. Minu Zacki (see trendikas ja kallis Saksa firma) punnivinn murdus lihtsalt pooleks. Nüüd ma siis kasutangi vanaisalt päritud tsaariaegset, vahel ka viierublast plastmassist isendit.

Kõik kaubad jagunevad teatavasti püsi- ja tarbekaupadeks. Vahe on selles, et tarbekaup tarbitakse kohe ära, püsikaupa aga mingil hetkel investeeritakse ja siis kasutatakse selle pakutavat teenust mingi perioodi jooksul. Küsimus Postimehe lugejale: kas külmkapp, televiisor ja WC-pott on püsi- või tarbekaup? Kui lühike on kohe ja kui pikk on periood?

Ma mäletan, et äia-ämma külmkapp oli ligi nelikümmend aastat vana ja täiesti töökorras, kui ta ära visati, sest ei sobinud uue köögimööbliga. Kui mitu külmkappi siis inimene/perekond ikka elu jooksul ostma peaks. Ostad korra ära ja nüüd on ta olemas.

Olgu, jõukuse kasvades ostetakse perre ehk veel teinegi (sügavkülmik). Ja see ongi kõik. Aga mida peavad nüüd tegema kõik külmkappide ja teiste kodumasinate tootjad? Kahaneva elanikkonna tingimustes on mingil hetkel kõikidel peredel külmkapid olemas ja seda aastakümneteks. Seda asja ei saa ju ometi lubada.

Täpselt sama kehtib aiatehnika kohta. Minu esimene muruniiduk (selline tavaline, tuleb ise lükata) töötas kuusteist aastat. Arvestades minu maakodu künklikku pinda, igati arvestatav tulemus. Järgmiseks ostsin jälle tavalise, aga suurte tagaratastega, et mutimullahunnikute vahel parem laveerida oleks.

Rataste ühendused koos plastmassist (et mitte öelda plastiliinist) laagritega suretasid masina välja nelja aastaga. Briggsi mootor töötaks ilmselt veel mitu korda niipalju. Minu esimene (profi)mootorsaag kestis 23 aastat! Sel kevadel ostsin uue. Elame, näeme.

Auto võiks ju ometi püsikaubaks lugeda. Ent tootjatel on õnnestunud tarbijatele selgeks teha (ja viimastele see idee väga meeldib), et auto tuleb välja vahetada iga kahe-kolme aasta tagant.

Islandlased otsid uue džiibi siis, kui vanal tuhatoos täis sai. Kas keegi on mõelnud, miks kästi USA filminäitlejal Nicholas Cage’il filmis «Kadunud 60 sekundiga» varastada mingi 1958. aastakäigu Pontiac või 1964. aasta Ford? Ma ei ole kindel, et aastal 2050 tekiks kellelgi kiusatus varastada täna toodetud Volkswageneid või Peugeot’sid. Mõned Pobedad ja Žigulid vuravad aga Eestimaa teedel veel praegugi.

Minu isiklik autoparandaja leidis tema juurde toodud 700-seeria BMW seest (sõitnud kümme tuhat kilomeetrit) üksteist (sic!) viga. Minu õe A-klassi Mercedes ei saanudki remonditöökojast välja.

Ja midagi on lahti nende autotuledega. Minu Mondeo lähituled vajavad vähemalt korra aastas vahetamist. Läksin siis ühte pirni vahetama. Selgus, et kokku tuli vahetada koguni viis. Isa Žigulil tuli vastav toiming ette võtta ehk viie aasta tagant. Ju see mingi pirnitootjate maffia on. Muuseas, minu isa 1986. aasta Žiguli kinkisime ära töökorras olevana 2008. aastal.

Kas mobiiltelefon on püsi- või tarbekaup? Mäletan oma esimest moblat. Olin ehk eelviimane tartlane, kes selle endale muretses, aga kuna ühiskondlik surve oli kõva, siis seadsin sammud poodi. Ericsson oli. Selline mõnus, pisike, punane ja klapiga. Ekraani polnud küll ollagi, aga tookord polnud see tähtis. Klapp kestis veidi üle aasta.

Pettumuses otsustasin osta pruugitud telefoni. Selleks sattus legendaarne antenniga Nokia 5110. Maksis kuskil viiesaja krooni ringis. Ühel detsembrikuu päeval kaotasin ta oma maakodus õue peale ära. Hommikuks oli lumi peale sadanud. Leidsin üles, kui aprillis lumi ära sulas. Laadisin aku ära, vajutasin nuppu ja… Rääkisin selle telefoniga veel mitu pikka aastat.

Sellest alates on mul olnud Samsung ja HTC ja veel miski. Samsung kukkus (täpselt nagu telereklaamis) kolmeks sekundiks WC-potti. Kuivatasin ja tuulutasin, aga remondis öeldi, et uus tuleb osta. HTC suure ekraani purunemises olin ilmselt ise süüdi, selliseid asju tagataskus ei kanta. Viimane UUS Nokia maksis 3600 krooni ja kestis poolteist aastat.

Sellest ajast alates ei osata ma enam kallimaid kui viiesajakrooniseid. Milleks? Mobiil nagu papptaldrik: räägid korra ära ja viskad minema.

Täiesti fenomenaalne on uue mõttetu imevidina iPad’i edu. Ma pole veel ühegi itipoisi käest kuulnud, mis selle vidina mõte on. Peale «(varastatud) mussi kuulamise ja (varastatud) filmide vaatamise».

Kuulata ja vaadata saab minu arust ka juba olemasolevate vidinatega. Aga ju oskavad turundusfirmad andunud tarbija brändilojaalsust hästi ära kasutada ja talle pähe määrida absoluutselt mittevajalikke asju.

Minu Elioni digiboks läks katki täpselt kolm nädalat pärast garantiiaja lõppu. Viimase kampaaniaga õnnestus digibokside müüjatel tekitada vähemalt 300 miljonit käivet (minu väga robustne arvestus).

Võin Eesti rahvast lohutada. Neid Hiinas toodetud (tegelik tootmiskulu ehk 50 krooni ringis) vidinaid saab juba varsti uuendama hakata.

Kokkupressituna odavlennukites rämpsreise korraldavad turismifirmad aitavad mõttetule tarbimisele omal moel kaasa. Pöörased pereisad kondavad talv läbi turismifirmade kodulehekülgedel, et sooduspaketiga keset kõige palavamat Eesti suve oma mitte milleski süüdi olev pere kuskile «soojale» maale täiskiilutud liivarannale tirida, kus õlu soe, teenindus halb ning hinnad valed. Viimase aja trendiks on, et reisipakettide ostmine hakkab üha rohkem sarnanema bingoloto mängimisega. Aga eks adrenaliini lisa seegi.

Võin isiklikest kogemustest kinnitada, et suviti maakodus paljajalu paterdamine ja igal võimalikul juhul tiigis ujumine kaaluvad üles tunglemise ükskõik kui eksootilises kuurordis. Aga mida peavad tegema nende perede isad, kel pole maakodu?

Paari aasta kohustuslikele perereisidele kulutatud raha ees oleks ammu saanud muretseda Lõuna-Eestisse mõne maamaja, mille katus ei olnud siis veel sisse langenud. Isakodu kordategemise asemel rassivad liikumisvaeguses pealinnainimesed hirmkallites fitness- jms klubides. Küsimus on valikutes ja prioriteetides.

Vaade minu maakodu rõdult on kindlasti miljonit väärt, aga maksab kordades vähem. Raske raha eest oskab iga loll end hästi tunda. Oluline on oskus märgata ja nautida asju, mis maksavad vähe või on hoopis tasuta.

Viimane ülemaailmne masu tõestas, et mitmete riikide (USA, Saksamaa, Prantsusmaa jt) majandus seisabki tõsiasjal, et auto tuleb ümber vahetada iga paari aasta tagant. Kui ühel hetkel otsustas elanikkond teisiti, oligi kogu mudel käpuli. Jalule tõusmiseks riigistati autofirmasid ja loobiti lennukitelt uue auto ostjatele raha.

Üha rohkemale (sh rämpsu) laenatud tarbimisele rajanevad majandusmudelid ei ole kindlasti jätkusuutlikud. Kas või juba selle pärast, et kui Hiina ja India aastaks 2060–2070 oma positsiooni taastavad, siis ei saa see toimuda mitte kogutarbimise kasvu, vaid selle ümberjaotamise arvel.

Tänane kasvumudel ja terve rohkem-on-parem majandusideoloogia vajab ümberkirjutamist. Aga see võtab ilmselt aega. Robert Solow seda vaevalt et enam viitsib.