Lilleilu vaevaline tee Eesti aedadesse

Foto: Liis Treimann/Postimees

Kuigi maja ehtiv uhke lillepeenar näib olevat ühe ehtsa Eesti elamise lahutamatu osa, hakati taluaias lilli kasvatama alles hiljuti.

«Meie Sassi-Jaani talus on hästi näha, et pärisorjuse ajal ei kasvatatud talus midagi, millest otsest kasu polnud,» rääkis Eesti vabaõhumuuseumi aianduskuraator Anneli Banner. Parimal juhul oli talu juures paar kidurat viljapuud. Kuna hoov oli loomade eest piiramata, juhtus nii mõnigi kord, et lehmad-sead sattusid sinna ja oleks lilleilu lihtsalt ära söönud. Lillepeenraid hakati tegema alles 19. sajandi teisel poolel, kui hakati talusid päriseks ostma.

Talijorjenid kasvasid rohtaias puude all. Foto: Liis Treimann

«Siis hakati naispere nõudmisel õue jagama kaheks, et kambrite pool oli puhas õu ja lautade pool must,» rääkis Banner. Esialgu iluaeda ei tehtud, naabri käest või mõisaaiast toodud taimed pandi rohtaeda puude alla kasvama.

Seejärel levis komme teha akende alla lillepeenraid, et endal oleks ilus vaadata ja külalistele hea näidata, kui tarmukas ja tubli on perenaine. Lilledest jõudsid esimestena taluaeda talijorjen, käoking, murtudsüda, aga ka jorjenid, mille kasvatamist tänapäeval tülikaks peetakse.

«See on minu jaoks mõistatus, miks seda nii palju kasvatati, kui sellega on nii palju vaeva – sügisel võta üles (jorjeni mugul tuleb kindlasti enne külmade tulekut üles kaevata ja talveks keldrisse hoiule panna – toim) ja kevadel pane maha,» imestas Banner.

Üks vanemaid jorjenisorte, mis taluaeda jõudis. Foto: Liis Treimann

Ta ise arvab, et ju nägi jorjen lihtsalt nii eksootiline ja uhke välja, et see kaalus kogu vaevanägemise üles. Kindlasti oli kambri akna esine lillepeenar piiratud taraga, et vabalt ringi jooksvad kanad ei pääseks sinna siblima ja lilli lõhkuma. «On mälestusi, et tara oli teinekord nii kõrge ja tihe, et lilli polnud nähagi.»

Floksi ja pojengi, mida tänapäeval taluaia lilledeks peetakse, hakati kasvatama alles tsaariaja lõpul ja vabariigi alguses. «Kui mõisad riigistati, käidi neid sealsetest aedadest välja kaevamas,» rääkis Banner.

Mõisaaedadest levis taluõuele ka ümmarguste lilleklumpide mood. «Kõik, mis aianduses ja puuviljanduses kasutusele võeti, oli mõisast pärit, nii taimed kui oskused,» on aianduskuraator veendunud. Mõisaaednikud olid selleks ajaks valdavalt eesti soost mehed, kes jagasid nii oma teadmisi kui ka taimi.

Talude juures kasvavad kreegi- ja kirsipuudki olid seal pigem ilu kui tarbe pärast. «Ega need suurt ei kandunud ja mida sa sellest kreegist ikka hoidistad, kui suhkrut pole,» tõdes Banner. Viljapuid peeti pigem luksuseks ja nende peale ei hakatud väärtuslikku peenra- või põllumaad raiskama, puud pandi kuhugi kõrvalisse kohta maja taha kasvama.

Iluaedade rajamine sai suurema hoo sisse 1930. aastate kodukaunistamise ajal, siis muutus ka aiamood. «Tagasi tuli prantsuse aiastiil – kõik teed pidid olema hästi sirged, nende ristumisnurgad pidid olema täisnurgad, ei mingeid liigseid kurve ega ilustamist ega vigurpeenraid ega lilleklumpe. Neid peeti hästi vanamoodsaks ja uude aega mitte sobivaks,» võttis Banner toonase aiamoe kokku.

1930ndatel hakati koduaeda rajama pügatavaid hekke. Foto: Liis Treimann

Moodi tuli pügatavate hekkide rajamine ning lipuvardast sai kohustuslik aiakujunduselement. Kindlasti pidid nii ilu-, viljapuu- kui ka köögiviljaaed olema eraldi. «Heaks peeti, et need oleksid eraldatud kas tarade või hekkidega,» rääkis Banner.

Väga palju hakati kasvatama läätspuud, mida oli kerge paljundada. Hekkide rajamiseks hakati kasvatama enelaid, lumimarja, ligustrit ja sireleid. Toona soovitati taludel rajada oma puukoole, et kodukaunistamise kampaania nõuete täitmiseks oleks piisavalt istikuid.

«Kolmekümnendate aastate puukoolide hinnakirju vaadates ei ole tänapäevaga suurt vahet, sordid võivad küll olla teised, aga nii lillede kui puude-põõsaste liigid on samad, mis tänapäeval,» rääkis Banner. Jõukamate talude aiad ei jäänud toona mõisate omadele alla, seal oli nii uhkeid peenraid kui ka varjulisi lehtlaid koos aiamööbliga.

Kodukaunistamise kampaania käigus tehti koduaedade näidisplaane, mida sageli tegid tuntud aiandusspetsialistid ja arhitektid nagu Jaan Port, Eerik Lepp, Erika Nõva jt. «Iseasi, palju projekteeritust jõuti ellu viia, selle kohta on vähem teada,» tõdes Banner.

Ta lisas, et praegu ollakse 1930. aastate aiakultuuri uurides juba 20 aastat hiljaks jäänud. «Need inimesed, kes seda mäletavad, on nüüdseks juba kadunud, ja varsti kaovad ka need ära, kes mäletavad nõukogude aja algust,» tunnistas Banner.

Aiandusega hakati Eestis taas tegelema 1950. aastate lõpus, 1960. aastate alguses, kui sõda ja sellejärgsed keerulised ajad olid üle elatud. «Siis hakati taas lilli, aga ka viljapuid istutama, sest 1939.–1940. aasta külm talv võttis Eestimaa enam-vähem puhtaks,» rääkis Banner.

Kui varasematel aegadel kasvasid koduaedades peamiselt vähenõudvad püsikud, siis nüüd läks moodi suvelillede – astrite, võõrasemade, levkoide ja lõvilõugade – kasvatamine. Aiandus-mesindusseltside vahendusel hakati jagama kilet ja Eesti aedadesse ilmusid esimesed kasvuhooned.

1960. aastatel hakati koduaedadesse rajama töömahukaid kiviktaimlaid. «Ju elu pidi selleks ajaks olema sellisel järjel, et hinge sees hoidmiseks polnud vaja enam päevad läbi rügada ja sai ilusate asjadega tegeleda,» tõdes aianduskuraator.

Milline aga oli nõukogude aja aianduskultuur, mis seda mõjutas, pole seni uuritud. «Ilmselt oleme ka siin hiljaks jäänud, sest enam pole neid inimesi, kes mäletaksid 1940. aastate teist ja 1950. aastate esimest poolt,» nentis Banner.