Algaja rohenäpu aiapäevik

Foto: Merike Karolin

Töötan Tartu linnaraamatukogu teenindusjuhina. Aiandus on minu (sala)kirg. Olen lõpetanud Räpina aianduskooli maastikuehituse eriala. Minu puhul tähendab see rohkem maastikku ja vähem ehitust. Kuulun aednikest aiablogijate «Aalujate» sõpruskonda.

Kolm sügist tagasi kolisin maale. Elan väikeses linnalähedases külas. Mul on abivalmid ja sõbralikud naabrid, hädasti renoveerimist vajav vana palkmaja, ohtralt viltuvajunud katustega kõrvalhooneid ja maad just nii palju, et üks aednik jaksaks selle korras pidada. Praegu veel ei jõua, aga muutused on märgatavad.

Raske öelda, kas mina valisin koha või koht valis minu, sest napilt hektari suurusele maalapile mahub nii palju erinevaid võimalusi luua ja katsetada, et iga aednik oleks õnnelik. On muhke, lohke ja põlispuid. Leidub liiva, savi, mulda ja muda. Maa seest on tulnud kive ja traati, klaasi ja jalavarje, uksi ja telliseid, naelu ja pudeleid jm tarvilikku majapidamiskraami.

Noore aia nimed

Minu aed on noor. Kolme aastaga on suuremad istutusalad saanud oma nime ja nimetamisega pole ma kitsi olnud – saunaväli, saunamägi, lohuaed ja lõunalohk ning kivila. Üles lugemata on veel tiigimägi ja keldrimägi. Natuke segadust tekib lääneküljega, sest siinne aiaruum pole veel end nii näidanud, et oskaksin sellele nime anda.

Üleminek väikeselt 200-ruutmeetriselt aialt suuremale on olnud valgustav kogemus. Nüüd loevad vahemaad ja nende läbimiseks kulutatud aeg rohkem, kui ma seda ette kujutada oskasin. Tuleb rohkem läbi mõelda ja kavandada, eriti siis, kui alustada kinnikasvanud võsast või kui aiavaade avaneb päiderooga kaetud ja tarnadega pikitud kuumaastikule. Vähemalt elavad siin õnnelikud konnad ja oh, paraku ka muretud mutid ning vesirotid.

Kuna siinne maastik on nii mitmekesine, siis tundub aia rajamine nagu teekond poolvarjust päikese kätte ja sealt edasi varju. Põhijooned on paigas, nüüd tuleb erinevad alad sujuvalt ühendada. Loodus aga läheb oma rada ja aia mikrokliima muutub iga aastaga. See on üks ütlemata põnev rännak ja ma loodan veel palju õppida ning avastada ja aiasõpradega jagada.

August on minu jaoks nagu maikuu – teha on palju, aega napib. September aga läheb jõnksuga sügise poole. Õitsejate aeg kestab.

Tänavune suvi pööras istutamise graafiku pea peale ja nüüd on vaja sellega kuidagi järjele saada. Otsustada, mida maha istutada, mis potiga talvituma jätta.

Viimane aeg oleks välja valida alad, kus tahaks järgmisel hooajal ümberkorraldusi teha ja need katte alla panna. Pimendamine teeb kaevamise kordades lihtsamaks. Veidi keerulisemaks läheb siis, kui valitud koht on kändudega pikitud. Siis tuleb leidlikum olla.

Taimede kaitsmine

Teine ja eriti oluline töö on kaitsta istutatud puid ja põõsaid näriliste, jäneste ja kitsede eest. Olen igal sügisel jätnud vahtrakännud uutest võrsetest puhastamata, siis on hiirtel, mida süüa. Istutatud puude ja põõsaste tüvekaitseks kasutan plastpudeleid. Neid on mõistlik paigutada siis, kui maa sisse veel torgata saab.

Suuremate puude kaitseks kasutan rohelist aiavõrku. See on küll korralik kuluartikkel, aga õnneks ühekordne. Roheline aiavõrk ei riiva silma. Olen kasutanud ka plastist võrkkotte (näiteks neid, millesse küttepuid pakitakse) väiksemate põõsaste kaitseks. Üks jänesepaar suudab aias ikka äärmiselt palju kahju teha.

Lõpetuseks veel üks soovitus. Kaamera on iga aedniku tarvilik tööriist. Mida õues ei märka, see tuleb fotodelt välja. Sel suvel, kui mu ülestähendused hakkasid liiga sporaadiliseks muutuma, alustasin videopäeviku pidamist. Ei midagi niisugust, mida laiemale auditooriumile näidata, aga talvel on aega vaadata ja plaani pidada.

Rohkem lugemist: kiskjasiil.blogspot.com