Kõrge euroametnik: euroraha ei pruugi Eesti jaoks veel niipea lõppeda

Euroopa Komisjoni regionaalpoliitika peadirektoraadi asepeadirektori nõunik Kadri Uustal arvab, et Eesti on eurotoetusi kasutanud asjalikult ning ohtu toetustest sõltuvusse jääda pole. Foto: Liis Treimann

Sel aastal algas uus seitse aastat kestev Euroopa Liidu eelarveperiood ning riigid käivad Euroopa Komisjonis oma eurotoetuste investeerimise kavu kaitsmas. Euroopa Komisjoni regionaalpoliitika peadirektoraadi asepeadirektori nõuniku Kadri Uustali hinnangul on Eesti olnud euroraha kasutamisel pigem õigel teel ja ta ei arva, et Eesti võiks toetuste lõksu langeda.

Kuigi palju on kõneldud võimalusest, et see toetusperiood jääb viimaseks, mil Eesti euroraha saab, ütleb Uustal varasemale kogemusele tuginedes, et toetuste maksmist järsult ilmselt ei lõpetata. Tõenäolisem on, et toetus tuleb lihtsalt väiksem ja investeerimisvõimalused on kitsamad.

Euroopa Liiduga liitumisest saati on Eesti olnud hoolimata kiirest arengust liidu kõige vähem arenenud riikide hulgas. Millal on meil lootust sellest seltskonnast välja saada?

Mind tegelikult väga rõõmustab, et Eesti inimesi ärritab see, et Eesti on jätkuvalt meie liigituse järgi kõige vähem arenenud riikide hulgas. See on liikumapanev jõud. See sunnib inimesi tegudele, ja kui inimesed lähevad tegudele, küll siis areneb ka riik.

Eesti on juba tegelikult üsna lähedal sellele piirile, kust punane läheb oranžikamaks ehk jõutakse üleminekuriigi tasemele. Eesti SKT on ligi 72 protsenti Euroopa Liidu keskmisest ja see piir, kust alates ollakse üleminekuriik, on 75, nii et ei ole jäänud enam pikk maa minna.

Aga see, et me enne uut eelarveperioodi veel järgmisele tasemele ei jõudnud, oli meile ju samas tegelikult kasulik?

Rahaliselt kindlasti, toetuse maht on Eestile ju selle võrra suurem. See on selline tasakaalu küsimus. Uhkuse asi oleks vähem arenenud riikide kategooriast võimalikult kiiresti välja jõuda, aga samas on infrastruktuuri vaja päris palju raha panna – kui ei oleks eurotoetusi, siis tuleks laenu võtta või teha neid investeeringuid pikema aja jooksul.

Teatud piirini on ikkagi väga hea, kui saad kiirete hüpetega teistele järele jõuda, selle asemel et vaikselt kümne aasta kaupa investeerida. Sest iga kümne aasta kohta on juba uus generatsioon, kes kasvab üles paremates või halvemates tingimustes. Eestis tehti näiteks Euroopa Liidu toetusega juba enne liitumist ja pärast väga kiiresti korda kutseharidussüsteem. See tähendab, et tänaseks on peale kasvanud juba mitu põlvkonda, kes on saanud korraliku hariduse ja on korralikud tööinimesed. On neil endal hea elu ja see on hea ka riigi majandusele.

Eestis on palju räägitud, et see toetuste periood võib jääda Eesti jaoks viimaseks ja alates 2020. aastast tuleb meil juba ilma eurotoetusteta hakkama saada. Kuidas teie seda võimalust hindate?

Me ei saa Euroopa Komisjoni poolt muidugi ühtegi kindlat vekslit välja anda, kõik sõltub sellest, mida liikmesriigid ja Euroopa Parlament järgmiseks finantsperspektiiviks kokku lepivad. Konkreetset vastust teame siis, kui see kokkulepe on sõlmitud, millalgi aastal 2020.

Küll aga võib alati vaadata tagasi, mis on toimunud eelnevatel perioodidel, ja siiamaani ei ole olnud olukorda, kus toetuste maksmine järsult ära lõpetataks.

Aga kui Eesti oleks olnud seitse aastat tagasi seal, kus nüüd, ja jõudnud 75 protsendini Euroopa Liidu keskmisest SKTst siis, kui võeti statistiline alus selle perioodi raha määramiseks, siis oleks Eesti olnud üleminekuregioon ja oleks toetusi edasi saanud. Mitte nii palju inimese kohta, kui praegu saab, ja investeerimisvõimalused oleks olnud kitsamad – rohkem teadusarendusse, inimesse, energiasse, kliimasse ja ettevõtlusesse –, aga need toetused oleks täiesti reaalselt olemas olnud.