Kas mozzarella muudab maailma?

Mozzarella-ja tomatisalat. Foto: Teet Malsroos / Õhtuleht

Nii mõnigi pilk on muutuste ootuses suunatud Venemaa, India, Hiina ja Brasiilia peale, kellest viimane õpetab meile, et vähemalt osaliselt võiks uue maailmakorra üles ehitada mozzarella'le.

Parim mozzarella valmib teadupärast Itaalias, parimatest parimat tehakse aga pühvlipiimast. Kuna Itaalias pühvlitele paslikku karjamaad napib, tuleb iga-aastase 33 000 juustutonni tootmiseks piimast puudus kätte.

Kuna Itaalia köögi saatus on aga kallis Londonis baseeruvale ärimehele nimega Antony de Berardinis, võib lahenduse lõhna juba tunda.

De Berardinise Brasiilia firma Ilha Grande Investments toodab São Paolo lähistel 80 000 hektaril Itaalia tehnoloogiaga kiirkülmutatud pühvlipiima, mis seejärel üle merede ja maade Itaaliasse suundub ja mozzarella'ks saab.

Mõni itaallasest kokk võib Brasiiliast pärit piima peale küll nina kirtsutada, kuid de Berardinis on oma piimast valmistatud juustu ise Naapolis mekkinud ja kinnitab, et lihtinimene vahet ei tee.

Nii et globaliseerumine võib pakkuda ootamatuid maitseelamusi. Kümme aastat tagasi poleks see kõne allagi tulnud.

Võiksime väita, et de Berardinise ettevõtmine sümboliseerib kujukalt Brasiilias aset leidnud muutusi ja riigi kasvavat kaalu maailmamajanduse areenil.

Brasiilia puhul muretseti peamiselt makromajandusliku ebastabiilsuse pärast. Nii näiteks olid aastal 1998 reaalintressi määrad – ehk siis nominaalsete intressimäärade ja inflatsiooni vahe – väga karmid: 23 protsenti.

Nüüdseks on aga makromajandus stabiliseerunud ja praegune 7 protsendi tase pole enam üldse paha.

Sellest on juba tohutult palju kasu tulnud. Madalamad intressid kärpisid riigivõlakirjade tootlusi ja vabastasid raha muuks otstarbeks, nagu näiteks sotsiaalsfääri jaoks.

Ühtlasi on ettevõtted lõpuks ometi saanud keskenduda tootmisele ega pea enam muretsema, millal tuleb järjekordne Brasiilia finantskriis. Ja nii see «uus Brasiilia» sisuliselt sündiski – ning koos temaga ka uued ettevõtted, nagu selle loo kangelasest piimafirma.

Mis võiks aga Brasiilia progressi blokeerida? Kõige ilmsem oht varitseb väljastpoolt, kui arenenud maailma peaks tabama kahekordne majanduslangus. See võibki juba selgitada, miks Brasiilia pöörane 11-protsendiline majanduskasv viimasel ajal rahunema on hakanud.

Välismaist mozzarella-nõudlust, mis siiani on kosunud 7 protsenti aastas, kärbiks see kohe kindlasti.

Kui kaugemale tulevikku kiigata, võib ekslikuks osutuda ka idee, et Brasiilia-sarnased arenevad turud end jõukaks ekspordivad. Paljud on ju lootnud, et niiviisi hakkab arenev maailm üha innukamalt tarbima ja viib asjad üleilmsel skaalal tasakaalu – kui võlaikkes lääneriigid ära vajuma hakkavad.

Teine oht on aga «sisemaine». Investorid on usinasti arenevatesse majandustesse raha kallanud, ajades nende valuutasid ülespoole. Brasiilia real on tänavu dollari suhtes juba kolmandiku võrra kallinenud. See turgutab siseriiklikku tarbimist, kuid kahjustab eksporti.

Brasiilial oleks kaks lahendust. Esiteks võiks parandada kohalikku infrastruktuuri, et kaubad kiiremini ja odavamalt turgudele jõuaksid. Samuti võiks rohkem säästa: valitsuse kulude kärpimine vähendaks valuutareservide vajadust, mis omakorda piiraks kapitali sissevoolu ja vähendaks survet vahetuskursile.

São Paulo panga Itau-Unibanco hinnangul lennutaks see Brasiilia 2000 miljardi dollarilise majanduse kasvu praeguse 4,5 protsendi pealt 7 protsendi tasemele.

Sellest üksi kahjuks 62 000 miljardi dollarilise globaalmajanduse käimashoidmiseks ei piisaks. Küll aga oleks tagatud Brasiilia kiire kasv.

Ning maailm ei peaks iial muretsema, et mozzarella otsa lõpeb.

Copyright The Financial Times Limited 2010.