Anne Sulling: olen väga Eesti patrioot

Üksik vaba hetk päeva teises pooles: Anne Sulling Gloria veinikeldri laua taga. Foto: Tairo Lutter

Noor väliskaubandus- ja ettevõtlusminister on veendunud, et naine, kes tahab maailmas edukalt toime tulla, peab ilmtingimata jääma ikkagi naiselikuks, mitte muutuma mehelikuks. Ta on ise selle kinnituseks.

Ühtäkki, olles vastanud pool tundi Arteri küsimustele, toimub väliskaubandus- ja ettevõtlusministri Anne Sullingu (37) kabinetis ootamatu varing. Tema töölauale kuhjatud visiitkaartidest kukub osa vaikselt põrandale. Hunnik oli viimaste päevadega lihtsalt sedavõrd kõrgeks kasvanud.

Too visiitkaartide hunnik annab tunnistust, millega Sullingul tuleb päevast päeva, nädalast nädalasse tegelda. Luua kontakte, suhelda ja suhelda. Paljud Eesti ettevõtjad vaatavad viimastel nädalatel Venemaa suunalt pingestunud olukorras lootusrikkalt just tema poole.

Sulling, kes on seni töötanud nii panganduses, energeetikas kui ka valitsuses, on raskete ülesannetega alati hakkama saanud. Paar aastat tagasi müüs ta koos kolleegiga Eesti kasutamata CO2 saastekvoote maailmas nii edukalt, et Postimees valis ta aasta inimeseks 2011.

Perefoorumis leidsin tulise vaidluse selle üle, kas Anne Sulling on karjerist või ei ole.

Kas see oli nali või?

Ei, päris tõsiselt arutati.

Oih! (Naerab.) Ma ei ole ennast kunagi näinud karjeristina. Kui peaministri büroos hakkas saastekvoodi müügitöö otsa saama – aga mind on alati huvitanud väliskaubanduse teema, olen selles valdkonnas toimetanud viimased viis aastat –, siis väliskaubandus- ja ettevõtlusministrina oli võimalik seda tööd jätkata. Kuid siis oleksin pidanud astuma poliitikasse, ja selleks ei olnud mu mõte valmis. Ma ei ole kunagi mõelnud, et midagi sellist teha. Kõigepealt ütlesingi [ministrikoha pakkumisele «ei», sest olen end alati positsioneerinud apoliitiliselt.

Lõpuks, kui mu poeg ütles, et ta oleks pettunud, kui ma sellist väljakutset vastu ei võta, mõtlesin, et miks ka mitte: haaran sellest võimalusest kinni ja panen end proovile. Tunnen end selles valdkonnas väga mugavalt, mul on majandusharidus, olen makroanalüütiku mõtlemisega, inimestega suhelda mulle meeldib. Miinus oli see, et kaasnevad avalik tähelepanu ja poliitilised mängud – need ei meeldi mulle siiamaani.

Mille tõttu tunnete endas vajadust kõrgele ronida, et pea ikka välja paistaks?

Mulle absoluutselt ei paku huvi kõrgele ronida, mulle pakub huvi teha midagi huvitavat, ennast realiseerida. Mäletan, kui töötasin kunagi Hansapangas ettevõtete panganduse turundusjuhina, siis tunnetasin, et kuigi töö oli suurepärane, seltskond tore ja vahva, realiseerin oma potentsiaalist ja oskustest umbes 20 protsenti. See oli väga ahistav tunne.

Kui palju praegu oma võimeist ja oskustest kasutate?

Arvan, et 80–90 protsenti.

Väliskaubanduse ministri tööd on väga keeruline teha, kui sul puudub rahvusvahelise suhtluse kogemus. Kui ma ei oleks käinud USAs ja Prantsusmaal koolis, õppinud selgeks inglise ja prantsuse keele, käinud paljudes maailma riikides, tutvunud eri inimeste ja kultuuridega, siis ei olekski võimalik seda ametit pidada.

Kui palju on nüüd elu teisiti võrreldes kevadega, mil ministriks tulite, arvestades Venemaa tegevusega lisandunud probleeme ja pingeid?

Esimestel kuudel ministrina oli kõik väga-väga uus. Need kuud olid kõige raskemad. Mul oli selline tunne, et jään laviini alla. Infot oli väga palju, kõik tahavad korraga sinuga kokku saada, sa vaatad ahastusega oma kalendrit, et sinna lihtsalt ei mahu [rohkem kohtumisi], aga piinlik on ka ära öelda, et alles järgmisel või ülejärgmisel kuul tekib vaba aega. Teiseks, kõik küsisid, mis on mu visioon ja mida ma teha plaanin. Mõtlesin, et kõike tuleb teha step by step: alguses kogun infot, siis analüüsin seda, siis tegutsen. See ei ole võimalik, et kohe esimesel päeval tuled lagedale oma plaaniga. Kui seda teha, siis peaks see [plaan] olema ju kellegi teise ettekirjutatud.

[Soome ametivend] Alexander Stubb, keda läksin kohe teisel nädalal külastama, et saada nõu, ütles, et sisseelamine võtab umbes neli kuud, enne kui hakkad enam-vähem tunnetama seda keskkonda, kus toimetad, ja kui tekib... – mitte mugavus, sest selles ametis ei tekigi seda, et end mugavalt tunneksid – ... kindlustunne ja kõike hoomama hakkad. See oli väga õige prognoos. Nii oligi.

Kui läks lahti Ukraina-Venemaa konflikt, tulid oma muredega meie ettevõtjad, kes on puudutatud sanktsioonidest. Neil tuleb aidata leida uusi turge, kuigi idee poolest peaks see olema ettevõtja enda ülesanne. Aga arvestades olukorra erakorralisust, püüan kaasa aidata, kasutades oma varasemaid kogemusi rahvusvahelises müügitöös.

Tunnete valitsuses, et olukord on pingelisem, närvilisem, ettearvamatum?

See ei ole midagi uut, et Venemaa käitumine võib olla ettearvamatu. Loomulikult on uus olukord fookuse julgeolekuteemadele viinud, need on valitsuses iga nädal jutuks, aga närvilisust ei ole.

Kui võrrelda teie praegust tegevust varasema tööga pangas ja nõunikuna, siis milles on peamine erinevus?

Koormus on määratult suurem. Selles ametis jääb väga vähe aega iseendale, kui üldse. Kogu aeg tuleb midagi ette valmistada. Tahad inimestele vastu tulla, paned kalendri kohtumisi täis, aga pärast väsid ise selle käigus ära. Tuleb end ohjata, et ei paneks päevaplaani lõputult kohtumisi.

Kas olete seadnud endale ka mõned reeglid, et end üle ei koormaks?

Minu Soome kolleeg [Stubb] soovitas, et hoia õhtud vabad ja ära lase nädalavahetuseks midagi panna. Ideaalis võiks lõpetada kella viie-kuue paiku. See on mu eesmärk, kuhu tahan jõuda, aga ikka läheb üle. Kui viimaseid nädalaid vaatan, siis olen lõpetanud töö kell kaheksa-üheksa, vahel tuleb kodus veel hiljem ka meile vahetada. Viimased meilid lähevad vahel teele südaööl.

Nädalavahetused on õnnestunud siiski tööst vabad hoida?

Ei. Võib-olla pool päeva olen. Siiamaani ei ole möödunud vist ühtegi päeva nii, et tööteemasid sees ei oleks, ka puhkuse ajal.

Kas niiviisi end läbi ei põleta?

Võimalus läbi põleda on siin täiesti käega katsutav. Tuleb ennast ohjata ja säilitada. Kui ära väsid, algab allakäiguspiraal. Nii et ei tohi ära väsida.

Aga mõnikord ju kindlasti väsite. Mis siis teha?

Siis tuleb aeg maha võtta ja puhata. Sporti teha. Mulle meeldib palju joosta, korraga 6–10 kilomeetrit, talvel suusatada, pojaga mängin vahel jalgpalli. Püüan minna iga päev jooksma või vähemalt hoida, et ei jääks rohkem kui üks päev vahele.

Kas spordite tulemuse peale?

Ei. Kui tuleb näiteks Pühajärve jooks, siis hea meelega jooksen eelmisel õhtul raja läbi. Teen ringi omaette ära.

Mis praegu enim kurnab, n-ö juhet kokku ajab?

See, kui ajakava läheb liiga täis ja päevad muutuvad väga-väga pikaks. Väsitab ka avalikkuse tähelepanu – see on mulle võõras. Leidub asjalikke ajakirjanikke, aga on ka selliseid, kes püüavad leida kohti, kus sa võiksid libastuda. Siis pead väga tähelepanelikult ja ettevaatlikult rääkima, kui tuleb mõni pahatahtlik ajakirjanik tuppa – ka sellised olukorrad väsitavad.

Kui Õhtuleht võttis üles teie ametiauto teema, siis see oli teile ilmselt vastik?

Oli vastik jah! Esiteks ei vastanud see tõele, mis kirjutati. Kui mu poja seda Õhtulehest luges, siis ta ütles, et kuule, emme, kõik saavad aru, et see ei vasta tõele. Tõene variant on see, et ma olin üllatunud, et mulle hangiti selline auto, mis ei ole sobilik ministri auto; kuidas hanketingimused olid sätitud niimoodi, et hangiti Subaru Forester – pigem metsamehe auto. Konsulteerisin riigisekretäriga, kes arvas, et parem on seda mitte vastu võtta. Seda ma siis vastu ei võtnud ja kokku kirjutati lugu, et ma ei suuda valida, kas võtta Forester või BMW X5, mida ma pole kunagi isegi kaalunud. See autoteema on nii pseudoteema, ma ei taha sellega üldse tegeleda. Ütlesin lõpuks, et võtke oma autod ja tehke, mis tahate, ma sõidan oma [Toyota] Corolla Versoga edasi. Sinna mahuvad suusad sisse ja saab ka ratta panna taha konksu otsa.

Kui teile ministeeriumi külla tulin, nägin majas kõikjal, et majandus- ja taristuministri Urve Palo nimi on igal pool kõrgemal kohal kui teie nimi. Kuidas kaks naist eri erakondadest samas majas teineteise kõrval hakkama saavad?

(Naerab.) Ma ei ole kunagi vaadanud, kumma nimi on kõrgemal. Urvega on see hea, et oleme oma töölõigud täpselt ära jaganud, me ei pea vaidlema sisuliste asjade üle. Meil ei ole olnud teemat, kus peame koos positsiooni kujundama.

Aga kumma asjadega sekretär enne peab tegelema?

Seda ei ole kunagi juhtunud, et see oleks teema olnud. Mul on oma tiim ja Urvel on oma tiim.

Olete sõbrad või konkurendid?

Kolleegid. Kuid maailmavaade on kindlasti erinev.

Teil on USA ja Prantsusmaa haridus. Mida see teile on andnud?

Oh, see jutt võib tulla väga pikk! Esiteks on USAs ja Prantsusmaal õppimine andnud eri kultuuriruumides elamise kogemuse. Olen kummaski riigis elanud aasta jagu ka peres, nii et olen näinud nende elu seestpoolt, nende endi silme läbi. Ma tean, kuidas mõtleb ameeriklane ja kuidas prantslane, ja tänu sellele tean, kuidas neile läheneda ja mis mõjutab nendega läbirääkimisi.

Inimeste käitumist mõjutab väga palju see, kuidas neid koolis õpetatakse. Näiteks kui ameeriklane midagi presenteerib, siis püstitab ta esmalt teesi ja siis toetab seda pooltargumentidega. Prantslane õpib koolis aga kõiki asju kaaluma poolt- ja vastuargumentidega. Tema esseedes peab kõik olema struktuurselt täpselt pooleks: kõigepealt tees, siis poolt- ja vastuargumendid, mida peab olema võrdselt. See on väga hea, sest püüad aru saada ka teise seisukohast.

Prantsusmaal võtsin ülikoolis ainet rahvusvahelised läbirääkimised: taktika, strateegia ja käitumine. Seda õpetas professionaalne läbirääkija, kes istus klassi ette, pani jala üle põlve, süütas sigareti ja pidas tundi. Prantsusmaal suhtutakse suitsetamisse ikka teistmoodi (naerab).

Jah, Ameerikas oleks kohe kutsutud tuletõrje!

Ta andis õpilastele kaasused, kus olid kirjas tingimused ja mis positsioonile me soovime jõuda – kuid teine pool ei teadnud seda – ning pani meid siis läbi rääkima ja filmis meid. Ta näitas, kuidas kehakeelt jälgida, kuidas inimene reageerib füüsiliselt, kui ta valetab – see oli väga põnev. Seal sain oma esimesed kogemused, kuidas pidada läbirääkimisi erinevate kultuuridega, mida on mul hiljem töös vaja olnud.

Mind on alati hämmastanud see, kuidas Eestis omandatakse kõrgharidus töö kõrvalt. Ma ei kujuta hästi ette, kui tõsine on see haridus, mida niiviisi saadakse. USA ülikoolis õppisid ikka hommikust õhtuni, nädalavahetustel ka, heal juhul tegid campus’es mõne tööotsa, et taskuraha teenida. Aga põhiaur läks ikka õppimisele – selles mõttes on hariduse kvaliteet seal väga kõva.

Veel üks huvitav näide: kui Eestis on vaja kirjutada kirjand, siis õpilane kirjutab midagi valmis, esitab selle ja saab hinde. USAs on koolis palgal nn tutor’id, abid. Kui sul on vaja kirjutada uurimistöö või essee, siis võid minna valmis kirjatööga tema juurde. Ta ei paranda su teksti, vaid annab soovitusi, kuidas teha seda paremaks. Kui oled teinud paremaks, võid minna uuesti tema juurde, kuni tekst on lõpuks perfektne, ja siis saad hinde – nii õpid paremat tegema veel paremaks. Meil sa ei õpi oma asja paremaks tegema, vaid lihtsalt teed selle ära sel tasemel, nagu oskad.

Miks te pärast kõrgkooli lõpetamist USAsse või Prantsusmaale ei jäänud?

Ma tulin tagasi Eestisse, kui oli pere loomise aeg, ja ma ei kujutanud ette seda, et mu laps kasvaks mujal kui Eestis. Selles mõttes olen väga Eesti patrioot. Mulle meeldib Eestis ja ma ei läheks ka praegu, kui oleks võimalus, kusagile ametnikuks, ei Brüsselisse ega mujale. Mida ma seal Brüsselis nii väga leiaksin, mida siin ei ole?! Oma eelnevatel ametikohtadel Eestis olen mõnikord tundnud puudust rahvusvahelisest suhtlemisest, aga praeguses ametis on ka see olemas.

See kõik ei tähenda, et ma ei tunneks vahel tungivat vajadust aeg-ajalt ära käia, et näha asju kõrvalt. Sest kui oled ise asjade sees, ei näe sa kõike võib-olla nii kristallselgelt, nagu kaugemalt vaadates.

Uute kogemuste omandamine on mulle oluline, et olla liikumises.

Kuhu suunas üritate oma poega suunata – et ta jääks ikka Eestisse või läheks ka välismaale?

Olen teda võimalikult palju kaasa võtnud kõikvõimalikele reisidele, kuid mitte ministrina. Ükskord lugesime kokku, et ta on minuga käinud 24 või 25 riigis. Olen püüdnud anda talle globaalset vaadet. Mulle on oluline, et temast kasvaks tolerantne inimene eri rahvaste ja kultuuride suhtes. Aafrikasse, Keeniasse ta minuga küll kaasa ei tulnud – ta kartis malaariasääski.

Ta räägib juba väga hästi inglise keelt. Tema isa on iirlane. Me isaga enam koos ei ela, aga isaga räägib ta inglise keeles.

Kui tähtis on teile see, et näeksite oma tegutsemise tulemust? Brüsselis kaoksite ilmselt suurde masinavärki ära.

See on tõsi, et Eestis on võimalus teha asju palju suurem kui mujal, kus oled sageli väike mutter. Mujal oled sa ikkagi võõras, oled keegi kusagilt mujalt. Eestis oled sa esiteks oma, ja teiseks on hea see, et kõik tunnevad kõiki, mistõttu sul on hästi kerge erinevate valdkondade inimestega kokku saada ja nendega midagi välja mõelda või teha. Mulle meeldib just asju ära teha. Olen pigem tegutseja kui niisama jutustaja.

Mis on teie senine suurim saavutus ministrina?

Esimene oluline asi oli EAS korda teha. Nüüd on seal juhtimine paika loksumas. Järgmine väljakutse on suuta aidata leida meie piimatootjatele uued turud. Praegu olen sellega vaeva nägemas.

Olete varem töötanud tähtsatel kohtadel pangas, valitsuses, energeetikas. Kas olete kogenud, et naisi surutakse maha, neile vaadatakse ülevalt alla?

Ma ei ole kunagi tajunud, et mind võetakse teisejärgulisena, ei pangas ega mujal.

Mis te arvate, mille tõttu on mehed võtnud teid endaga võrdsena?

Hinnatakse seda, et mul on haridus ja teadmised. Kui sa ei lahmi, vaid mõtled läbi, mida ütled, ja teed ettepanekuid, mis on tõsiseltvõetavad, siis võetakse sind tõsiselt.

Siin tuleb jälle rääkida hariduse andmise erisustest Eestis ja USAs. Kui läksin USAs keskkooli, siis oli see minu peas nagu revolutsioon, kui ühtäkki taipasin, et mul kui inimesel on õigused, et see, mida ma arvan, läheb teistele korda ja sellest sõltub midagi. Õpilaste väärtustamine, nendesse enesekindluse sisendamine on midagi sellist, mida ameeriklased teevad väga hästi, aga mida meil ei osata teha. Vähemasti ei ole ma Eestis seda kunagi kogenud sellisel moel nagu USAs. Oma enesekindluse ja julguse sain USAst.

Ega see tähenda maskuliinseks muutumist?

Ei, üldse mitte. Vastupidi. Näiteks kui naisõiguslased ei näe naiselikud välja, siis võtavad nad minu silmis oma liikumise tõsiseltvõetavust maha. Naine peab minu hinnangul jääma ikka naiselikuks, mitte muutuma mehelikuks, et maailmas toime tulla. Ma ise olen saanud hakkama ka naiselikus vormis.

Kas majanduses ja poliitikas oleks sookvoote vaja?

Mina toetan pädevustepõhist ettevõtete ja ametite juhtide valikut, mitte kvoodipõhist. Samas peaks naistesse juba põhikoolis sisendama enesekindlust ja julgust – muidugi mõistlikkuse, enda oskuste ja teadmiste piires –, et nad ennast väärtustaksid ja julgeksid seista oma õiguste eest.

Mõtlete juba kevadele ka, kui võite pärast riigikogu valimisi jääda tööst ilma?

Jaa. (Naerab.)

On mõned rauad tules?

Ei ole. Aga olen lubanud kevadel kandideerida riigikogu valimistel. Kuid ma ei ole poliitikas kinni: ma ei ole poliitikasse tulnud poliitika pärast, vaid tulin [väliskaubanduse] valdkonna pärast, et siin midagi ära teha. Kui peaks minema nii, et ma selles ametis ei jätka, siis otsin endale uue töö.

Näiteks kus?

Mu tugevus on rahvusvahelise turunduse ja müügi oskus ning rahvusvaheliste läbirääkimiste oskus kombineerituna makromajanduse teadmistega. See on mu hariduspagas, mille pealt midagi teha.

Praegu olete Eesti hierarhias kõrgel kohal, aga äkki tuleb peagi astuda paar sammu allapoole – kas kardate seda?

Ma ei vaata kunagi asju hierarhia mõttes. Mulle ei ole kunagi olnud oluline, kas olen kõrgel või keskmisel astmel. Mulle on oluline, et saaksin realiseerida oma oskusi ja et see oleks mulle huvitav.

Millega veel tegelete, kui ei juhi ministeeriumi ega spordi?

Selle vähese aja, mis üle jääb, püüan pühendada pojale, et teeme midagi koos. Ta on 12-aastane. Arvan, et see on praegu esimene aeg tema kõrvalt, kui on üldse mõeldav, et pean sellist ametit, kus olen nii hõivatud. Ministritöö käib kindlasti pere arvelt, ja varem ei oleks ma pidanud võimalikuks seda poja arvelt teha. Nüüd on ta iseseisvamaks muutumas, saab hakkama. Aeg-ajalt küll küsin, kas ta juba kahetseb, et ma ministriks hakkasin, sest tema ju soovitas. Seni ei ole kahetsenud.

Äkki naudib vabadust, et emal on pikad tööpäevad?

(Naerab.)

Anne Sulling (37)

väliskaubandus- ja ettevõtlusminister

Sündinud 12. oktoobril 1976 Tartus

Õppinud Tallinna inglise kolledžis

Keskkooli lõpetas USAs Californias (Upland High School)

Majanduse ja Prantsuse õpingute bakalaureusekraad Smith College’ist USAs Massachusettsis 1997

Rahvusvahelise majanduse ja rahanduse magistrikraad Pariisi Dauphine’i ülikoolist Prantsusmaal 1999

Õppinud Pariisi poliitikauuringute instituudis

2000–2005 Hansapangas makroanalüütik ja projektijuht

2005–2006 juhtis rahandusministeeriumis Eesti eurole ülemineku projekti

2006–2008 Swedbanki korporatiivpanganduse turundus- ja kliendisuhete juht Eestis

2009–2014 peaministri nõunik makromajanduse, euro ja CO2 kvoodikaubandusega seotud küsimustes

Töötanud lühemat aega ka 4Energias, Eesti Pangas ja Hansa Investmentsis

Reformierakonna liige märtsist 2014

2011 Postimehe aasta inimene koos Hannu Lambiga Eesti kasutamata CO2 saastekvoodi müügi korraldamise eest

12-aastase poja ema