Töökodades valitseb automehaanikute põud

Automehaanik. Foto: SCANPIX

Hitech autoteeninduse juhatuse esimees Toomas Kriisa nentis, et üks remonditöökodade suurimaid probleeme on automehaanikute põud.

Autoremondi ja keretöödega tegelevate ettevõtete vahel valitseb Eesti turul ülitihe konkurents, kus ei ole võõrad ka kasutatud autode turult tuttavad väärnähtused – maksude vältimine, ümbrikupalgad, ebaprofessionaalne töö. Tõsiseks probleemiks on samuti kvalifitseeritud autoremondilukkseppade pidev puudus, tõdes Toomas Kriisa.

Suureks probleemiks on usaldusväärsete ja oskajate autoremondilukkseppade väike järelkasv. «Viimasel ajal on tõesti raske leida just kvaliteetseid lukkseppasid, kes oleks usaldusväärsed, tahaks seda tööd teha, oskaksid ka midagi ja omaksid kogemusi,» lausus Kriisa. «Ega nende aastate jooksul pole nõudmised lukkseppadele sisuliselt muutunud. Autod on küll sisult muutunud keerulisemaks just elektroonika poolelt, kuid samas on diagnostika drastiliselt parem kui 15-20 aastat tagasi.»

Küll on aga Hiteh leidnud vanaautode taastamisest huvitatud töötajaid. «Neli aastat tagasi hakkasime pakkuma vanaautode taastamise teenust ja see on osutunud päris populaarseks,» rääkis Kriisa.

AMTELi tegevjuht Arno Sillat ütles Tarbija24-le, et autoremondilukkseppade, aga ka autode kere- ja värvitööde tegijate valdkonnas osas on puudus kvalifitseeritud ehk oskustega spetsialistidest. «Kuigi ametikoolid valmistavad vastavaid erialasid õppinuid piisavalt ette, ei ole paljudega neist erialaselt midagi peale hakata,» nentis ta.

Ametikooli astunud noori võib Sillati hinnangul jagada kolme gruppi. Esiteks need, kes tööd juba eelnevalt tunnevad ja on huvitatud õpitavast erialast. Teisena need, kes on paljudest võimalustest valinud autoalad, kuid eelnevat kogemust ei oma. Kolmandad on need, kel puudub tegelikult huvi eriala korralikult omandada ja head tööd teha. 

«Lõpetanute hulgas on kõrges hinnas esimene grupp ja osa teisest grupist. Kolmas grupp kaob tööturul sinna, kus rubla pikem ja kergemalt kätte tuleb. Riik on nende peale kulutanud asjatult raha ja tööandjatel on nende kohad täitmata,» selgitas Sillat.

Puudub huvi, puudub kogemus

Teiseks probleemiks on tema sõnul lõpetanute juures praktiliste oskuste vähesus, seda ka tõsise huvi korral eriala vastu ja varasema töökogemuse olemasolul. «Tööandjatel ei jää siin palju muud üle, kui viia koolitus lõpuni tööprotsessis,» soovitas Sillat.

Lahenduseks on Sillati arvates kindlasti planeeritavad muutused kutsehariduses, mille järgi praktika osakaal õppeprotsessis suureneb tunduvalt. Paraku on tuntav osa sellest jäämas ettevõtjate kanda. «Lahenduseks on mingil määral ka gümnaasiumis õppijate arvu vähendamine ja ülejäänute suunamises ametikoolidesse, soovitavalt n-ö tootvatele erialadele. Meil on tööturul liialt kõrg- või keskharidusega spetsialiste, kelle teeneid õpitud erialadel ei ole nii hulgaliselt vaja,» arvas Sillat.

Toomas Kriisa rääkis, et keretöökodade jaoks on täna põhiliseks kliendiks kindlustus. «Põhiprobleemiks on fakt, et kindlustus teeb vähempakkumisi. Tegime seoses sellega võrdluse, kus võtsime keretöödega tegelevate ettevõtete aastaaruanded  ja võrdlesime näiteks, kui suur on meie alal keskmine palk. Selgus, et enamikel on töötajate keskmine palk kaks ja enamgi korda väiksem kui meil. See tähendab ainult üht – palgad pole ametlikud. Seetõttu on taoliste firmadega raske konkureerida. Ümbrikupalga tõttu pakutakse väga odavat hinda,» selgitas mees ja lisas, et kindlasti ei esine seda aga firmaesindustel ja teistel AMTELi  liikmetel.

See oli ka üheks põhjuseks, miks 2009. aastal asutati AMTELi juurde ka Keretöökodade Liit. «Koondasime mitte esinduste töökojad suhtlemaks omavahel rohkem ja konkureerimaks musta palga maksjatega paremini,» ütles Kriisa. «Elukallidus ja palgasoovid kasvavad ju kogu aeg ning sellega ka hinnad. Kahjuks tuleb täna veel ette, et kindlustusseltsid kasutavad ära musta palga maksjate poolt teenusele pakutavat odavamat hinda,» teatas ta.