Lugeja küsib: miks pean mina maakleritasu maksma?

Kinnisvara. Foto: Urmas Luik / Pärnu Postimees

«Miks peab Eestis korteriotsija tasuma maakleritasu eest? Arenenud maades on ikka nii, et kes teenuse tellib, see selle eest ka tasub,» kirjutas lugeja.

«Kui minul oleks korter ja ma sooviks seda välja üürida (ma hakkaksin ju ka tulu teenima) ning vajaksin selle välja rentimiseks maaklerit, kes minule üürniku otsib ja minu rahakotti iga kuu täitma hakkab, siis kas mitte mina ei peaks selle teenuse eest ka maksma? Meil siin Eesti riigis käivad asjad aga hoopis tagurpidi. Maakler topib (reeglina väga halvad kuulutused) internetti ja jääb ootama, kuni klient talle helistab. Ise ei tee maakler mitte midagi selleks, et kliente otsida. Siis, kui klient helistabki ja tehninguga ka lõpuks nõus on, tuleb tal maksta eelseisva kuu üür, tagatisraha ja maakleritasu, mis on enamasti kolmekordne ühe kuu üür. Näiteks 400-eurose korteri puhul 1200 eurot! Veel kallima korteri puhul tuleb summa veelgi kosmilisem!» lisab lugeja oma küsimusele näited.

Vastab justiitsministeeriumi pressiesindaja Maria-Elisa Tuulik.

Eestis kehtib lepinguvabaduse põhimõte, mis tähendab, et eraõiguslikes suhetes saavad lepingu pooled oma kohustuste ja õiguste sisu ise kujundada, kui see ei ole just otseselt seadusega paika pandud. Seadus ei reguleeri otseselt seda, kas maakleritasu peab maksma üürnik või omanik. Maakleritasu maksmise kohustus tekib maaklerilepingust. Kui maakleri teenuseid kasutab üürileandja, siis on maaklerleping sõlmitud üürileandja ja maakleri vahel. Seega on üürileandja kohustus maksta maaklerile korteri vahendamise eest tasu. Samas võivad pooled lepinguvabaduse põhimõttest tulenevalt leppida kokku, et üürileandja asemel täidab maakleritasu maksmise kohustuse üürnik. See, kas üürnik soovib endale sellise kohustuse võtta või mitte, on kokkuleppe küsimus. Kui isik on lepinguga võtnud endale kohustuse maakleritasu maksta, siis tuleb lepingut täita.