Venemaal on vallandunud sanktsioonide ühteliitev vägi

1. mail 2012. aastal lõid toonane president Dmitri Medvedev (vasakul) ja äsja taas presidendiks valitud peaminister Vladimir Putin Moskva restoranis kokku kanne kodumaise Žiguli õllega ning maitsesid head-paremat, millest suurem osa venemaalastest peab nüüd suu puhtaks pühkima. Impordipiirangu kehtestamine «polnud kerge otsus, kuid see oli möödapääsmatu», märkis praegune peaminister Medvedev äsja. Foto: Reuters / Scanpix

«Meie vastus sanktsioonidele?» küsib Moskvasse kiiruga üles seatud kinnisvarareklaam. Ja vastab: «Laen ainult 9,5 protsendiga!»

Selliseid silte vupsab Venemaal nüüd üles otsekui seeni pärast vihma. Nagu kirjutab Financial Times, pakuvad restoranid «sanktsioonide-vastast» menüüd, jaemüüjad «sanktsiooni-allahindlusi» ning kauplused on hakanud hoiatama, et nemad «Venemaa vaenlasi» ei teeninda.

Sõnum on selge: kaugel sellest et lahkmeelt külvata, on lääne sanktsioonid venelasi üha enam ühte liitnud. «Maa tunneb end ühtsemana kui [seda] mitu aastat [on kogetud],» kirjeldab Moskva ärimees Dmitri Belobragin, kes annaks pigem ära poole oma varandusest kui lepiks Krimmi tagastamisega Ukrainale.

«Venemaa ühineb ja koondub väga tugevasti kokku. Enamik venelasi tunneb sedasama mis mina,» teab ärimees. Tema sõnu näivad kinnitavat mitmete Vene oligarhide mõtted. Nagu teatas hiljuti sanktsioonide sihtmärgiks kujunenud miljardär Gennadi Timšenko, «annaks ta homme kõik riigile, kui seda vaja oleks».

Kindlustunnet õhkub ka Kremlist. Mis president Vladimir Putinisse puutub, siis «sisuliselt ei koge ta mingeid kammitsaid – ta on psühholoogiliselt valmis juhtima riiki, millel tuleb mõnda aega sanktsioonide all elada,» ütleb Moskva mõttekoja Carnegie Keskuse direktor Dmitri Trenin.

Rahva seas näib Putin tundvat end üha mõnusamalt. Nädal aega tagasi õppeaasta hakul noortega juttu vestes, kodune särk üll ja jalas teksased, hoiatas riigipea otsekui möödaminnes välisriike, et «meiega on parem mitte norida» sest Venemaal on tuumarelv.

Kulisside taga on juht veelgi jultunum. Enne oma 7-punktilise «Putini plaani» väljakäimist haaras ta telefoni ning helistas Ukraina ametivennale Petro Porošenkole – kell 5 hommikul sealse aja järgi. Euroopa Komisjoni presidendi Jose Manuel Barroso ees hooples Putin aga sellega, et kui ta vaid tahaks, oleks Vene väed kahe nädalaga Kiievis väljas.

Kõigele sellele vaatamata ei jäta Moskva muljet linnast, mis valmistub sõjaks. Tuntud kirjanik ja opositsioonitegelane Boriss Akunin tunnetab atmosfääri pealinnas nii: «Ma jalutan Moskva tänavail, ma vaatan inimesi, ma kuulen katkeid jutuajamistest – datšas sai käidud, kool hakkas pihta – ja mulle tulevad judinad peale. Nad ei näe, nad ei taha teada, nad ei mõtle.»

Levada keskuse küsitluse andmetel on Ukrainaga avaliku sõja toetajate osakaal siiski langenud maikuise 69 protsendi juurest augustiks 41 protsendile. Võib-olla mängib siin rolli Ukrainas tapetud ja vangi võetud Vene sõdurite kasvav kogus. Nagu kirjutas sõltumatu ajaleht Novaja Gazeta, helistas üks sõdurpoistest kaks nädalat enne surma koju sõbrannale ja ütles, et tema üksus saadetakse Ukrainasse «mässulisteks».