Öeldakse, et koer on inimese parim sõber. Mõnikord juhtub, et meie neljajalgsetest kaaslastest saavad hoopis sõbrad ratastel.
Paneb koerad veerema
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Aivo Sihvart töötab pitsakullerina. Vahetused on pikad, tempo kiire, telefon pidevalt punane. Töö kõrvalt jõuab mees aga teha midagi imelist – nimelt aitab liikumisvõimetuks jäänud koerad taas jalule.
Koerte tagajalgade halvatus on palju sagedasem nähtus, kui arvata oskaks. Geneetilised haigused, nagu puusa- ja küünarliigese düsplaasia või degeneratiivne müelopaatia, võivad koertel liikumisvõimetust põhjustada ka vaatamata õigele toitumisele ja kehalisele koormusele. Lisaks satuvad koerad vahel õnnetustesse, mis nad invaliidiks muudab.
Just selliseid koeri Aivo Sihvart MTÜ Jooksev Koer nime alt aitab. Kuidas ta seda teeb? Igatahes mitte võlukeppi vibutades. Ei ole Sihvart ka teadlane, kes on ravimatu geenitõve jaoks vastumedikamendi või -salvi välja mõelnud. Abi, mida ta osutab, on palju otsesem ja isegi omamoodi humoorikas.
Inimesele ratastooli teha polegi nii keeruline. Seda tänu füsioloogilisele eripärale, mis kujutab endast kahel jalal käimist ja meid niiviisi muudest imetajatest eristab. Seda enam, et tänapäeva inimene on hakanud ennast istuvas asendis väga mugavalt tundma. Meie neljajalgsete sõpradega asi nii lihtsalt ei käi.
Aga just seda Aivo Sihvart teeb. Koertele vankreid! Raami ja kahe rattaga konstruktsioone, mis koera haigeid tagajalgu õhus hoiavad. Samal ajal saab loom ennast esikäppadega ringi vedada. Koertele, kelle tagumised jalad vähegi töötavad, teeb mees vankri selliste mõõtudega, et varbad ulatuksid maha. Nii saab koer käppadele veidi koormust ja ei teki ohtu, et looma lihased kärbuksid.
Fännid aitavad kaasa
Vankreid teeb Sihvart vanadest lapsevankritest, välivooditest, pesurestidest ja triiklaudadest. Kõigest, millel on kerged, seest õõnsad metalltorud. Sihvarti sõnul on need täpselt parajad, sest vanker ei tohi olla koerale raskuseks. Meisterdamiseks vajalikke materjale saab ta abivalmitelt inimestelt Facebooki kaudu või ise lahtiste silmadega ringi käies.
Facebooki kaudu jõuab Sihvart ka abivajajateni. Jooksva Koera MTÜ-l on seal oma lehekülg, mida ta ise haldab ning mille kaudu inimesed temaga ühendust võtavad. Lisaks hoiab Sihvart silma peab loomasõprade kommuunidel, kuhu inimesed mõne murega pöörduvad, võtab kurtjaga ühendust ja pakub talle vankri võimalust.
Klientuur on suur. Abivajajate arvu kasvades on Sihvart arvepidamise lõpetanud, aga arvab, et ühes kuus võib neid olla kaks või kolm. Vahel rohkemgi. Vankrite meisterdamisega on ta tegelenud nüüdseks umbes aasta. Eriti uskumatu on see, et raha Sihvart ei taha. Mehe sõnul on tema jaoks piisav tasu, kui koer saab rattad alla ja liikuma. Suurim kingitus on aga see, kui võib rattad ära võtta ja koer suudab taas kõndida.
Esimesed rattad tegi OMA koerale
Vankrite meisterdamine algas Sihvarti omaenda koerast. Iiri hundikoera verd Liisit tabas vanaduses samuti tagajalgade halvatus. Koera magama panna peremees ei lasknud – ütles, et pandagu siis juba teda ennast. Seda enam, et ilma Liisita poleks ka tema omanikku ehk enam meie seas. Nimelt ründas toona öövalvurina töötanud Sihvartit mõned aastad tagasi noaga varas, koer aga hüppas ründajale kätte kinni ning hoidis suurema õnnetuse ära.
Esimene kohtumine koerte abistajaga on meil tema järjekordse kliendi kodus. Viiekuune Leedi oli ootamatult väravast välja jooksnud, auto ette jäänud ja vaagnaluu murdnud. Koer pole küll halvatud, kuid õnnetuse tagajärjel deformeerunud tagakäppadel käimine valmistab talle suuri raskusi.
Sihvarti jutu järgi ei võta vankri meisterdamine väga kaua aega, küll aga koerale selle külge panemine. Seda peab tegema iga koera puhul isemoodi. Kord on vanker kõrge, kord jälle liiga madal. Puusavigastusega Leedil on juba tekkinud hoiak, mis tema keha ühele poole kaldu lükkab. Vankris on aga vaja otse olla. Kuna Leedi tagaosa on veel õnnetusest ja operatsioonidest hell, on teda raske vankri külge kinnitada. Halvatud koeraga oleks lihtsam, tema ei tunnegi valu.
Leedi näitab abistajale paar korda hambaidki, aga viimane ei pane seda pahaks. Ta teab, et koeral on valus, kuid samas tuleb loom sirgeks saada. Vahel lihtsalt peab looma sundima – mis siis, et on valus.
Pärast kolme tundi katsetamist ning vankri ümberehitamist on Sihvart lõpuks leidnud parajad mõõdud ja viisi, kuidas koer sirgena hoida. Leedi on esialgu segaduses. Seisab tardunult paigal ega oska kuidagi liikuda. Veerand tunniga saab juba hoo sisse. Esialgu küll nii, et kärutab otsejoones põõsasse.
Veel mõni aeg hiljem on Leedi manööverdamise selgeks saanud ja hirm on ka üle läinud. Uskuge või mitte, aga koera näole on tekkinud naeratus. Nüüd tekib lootus, et vanker toimib rehabilitatsioonina ning varsti saab koer ilma hakkama.
Nii õnneks ka läheb. Kas tänu vankrile või Leedi enda pidurdamatule soovile täisväärtuslikku koeraelu elada, aga nädal pärast Leediga kohtumist on rattad meistrimehele tagastatud ja lontkõrv lippab ringi puhtalt omal jõul.
Hoiab küll käppasid veidi ebaloomulikus asendis, kuid pideva massaaži ja spetsiaalsete sokkidega plaanivad Leedi omanikud sellegi mure lahendada. Koera lihastesse tundub jõud igatahes hoogsalt tagasi tulevat ja edasi saab kõik ainult paremaks minna.