Päevatoimetaja:
Aimur-Jaan Keskel

Vandeadvokaat: mina võõrast kultuurist pärit lapsehoidjat ei palkaks

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Toimetaja: Andres Reimer
Copy
Piret Jesse
Piret Jesse Foto: Erakogu

Kas maksusoodustuse alla pakutavaks lapsehoidja-koduabiliseks võib klassifitseerida ka maja seinu värviva töömehe või aedniku?

Tark Grunte Sutkiene vanempartner, vandeadvokaat Piret Jesse leiab, et nn odava lapsehoidja toomine mõnest vaesest Aasia riigist võib osutuda tööandjala kulukamaks kui kohapealse kõrgemapalgalise hoidja palkamine.

Piret Jesse:

Priit Alamäe esitab idee, et vabastada lapsehoidjad-koduabilised maksudest ja avada selles nišis piir ka odavale välistööjõule.

Lapsevanemana ise ma võõrast kultuuriruumist ja eesti keelt mittevaldavat lapsehoidjat ei palkaks, sest lapse pelga ärahoidmise ja küpsetamise asemel on lapsehoidja põhiroll ju lapse arendamine. Ilma lapsega sama keelt valdamata ei ole see ilmselgelt võimalik. Samuti tekib küsimus erinevates kultuuriruumides kasutatavate kasvatuspõhimõtete ja väärtusõpetuse kokkusobivuses.

Majandusliku poole poolt vaadates on ilmne, et sellise koduabilise-lapsehoidja palkamine ei oleks jõukohane enamusele lapsevanematest ja sõltumata asjaoludest, kas makstakse töötasult makse või mitte, hakkaks sellega puutumust omama vaid piiratud hulk jõukamaid lapsevanemaid.

On ilmne, et Alamäe poolt osundatud nii väikse palga eest (150 eurot – toim) ei ole võimalik Eestis ära elada, veelgi vähem endale perest eraldiseisvat elamispinda üürida. Seega peaks koduabiline elama püsivalt pere juures ja see eeldab väga suure elamispinna olemasolu, mis samuti olemas vaid jõukamatel peredel.

Lisaks oleks vaja katta sellise inimese püsivad muud kulud nagu näiteks toit, riided, kuid katta ka tema Eestisse toomise ja tagasisaatmise kulud, samuti võimalikud kohapealsed ravikulud, mis ilmselt kokkuvõttes võib kaasa tuua isegi suuremad kogukulud, kui kohapealset ja kõrgemini makstud tööjõudu palgates.

Lapsehoidja-koduablilise töötasu maksudest vabastamine tooks kaasa moonutusi tööjõuturul. Ei tasu unustada, et lihtsustatud võõrtööliste sissetoomisega kaasneb hulk teisi probleeme. On selge, et läbi sellise nn maksuaugu hakkaks riiki sisse tulema mitte ainult lapsehoidjad või koduabilised, vaid ka kõikvõimaliku muu töö tegijad. Seega, kuigi iga idee on arutamist väärt, leian, et olemasoleval kujul on see selgelt toores ega kipu seda toetama.

Kohe tekib küsimus sellest, et kuidas kõnealust maksuerisust piiritleda: kas lapsehoidja-koduabiliseks võib klassifitseerida ka maja seinu värviva töömehe või aedniku?

Lisaks oleks asjakohane vaadata ideed mõnevõrra laiemalt, sest küsimus ei ole siinkohal mitte ainult maksude maksmisest riigikassasse, vaid ka selles, kuidas on tagatud lapsehoidja kaetus sotsiaalteenustega, nagu näiteks töötuskindlustus, ravikindlustus või pension? Ilma töötasult maksu maksmata võidab küll tööandja rahaliselt, kuid töötaja kaotab elementaarse sotsiaalkaitse, mis on kõige olulisem just väiksepalgalistele inimestele.

Pigem võiks võimaldada lapsehoidja tasu käsitlemist sarnaselt koolituskuludega, millelt tasutud tulumaksu saaks tagasi küsida.

Tagasi üles